Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 22

Saare puhul oli teine tähtis asi see, et vanaisa Neville elas meie majast tühise neljasaja meetri kaugusel.

Ta oli üks suurepäraseimaid inimesi, keda iial tundnud olen, ja ma armastasin teda väga. Ta oli hell, lahke, tugev, ustav ja lõbujanuline, ja talle meeldisid suured šokolaaditahvlid (kuigi, kui talle mõnda pakuti, keeldus ta neist alati raevukalt). Aga kui sa olid lahkunud, kadusid need minutite jooksul.

Ta elas üheksakümne kolme aastaseks ja tegi iga päev usulise pühendumusega kehalisi harjutusi. Võis kuulda, kuidas ta oma magamistoas mõmiseb: „Kük-ki, varbad, sirutus, hinga.” Ta väitis, et see on hea tervise võti. (Ma ei ole kindel, kas šokolaad või võiga määritud röstleib kuulusid ka sellesse elukorraldusse, kuid elu tuleb kuidagi ära elada.)

Vanaisa Neville suri, kui ta istus meie tee otsas mere ääres pingil. Tunnen temast senini puudust: tema pikkadest harjaskulmudest, tema hiiglaslikest kätest ja kaisutustest, tema soojusest, tema palvetest, tema lugudest, kuid üle kõige sellest säravast näitest, kuidas elada ja kuidas surra.

Mu onu Andrew on Neville’i isiku kaunilt kokku võtnud:

„Neville jäi oma südames koolipoisiks, seetõttu sai ta noortega imeliselt läbi. Tema võtmesõnad olid julgustamine, innustamine ja armastus.

Ta oli Winston Churchilli matustel kohanäitaja ja liikus häirimatult kuninglikust soost isikute seas, tundis end mõnusalt igas seltskonnas. Ta järgis elus Kiplingi mõttetera: „Kui sa suudad kõneleda rahvahulkadega ja hoida alles oma vooruse, või kõndida kuningatega ning mitte kaotada sidet tavainimestega.”

Ta oli nii suurepärane sportlane kui ka täiuslik härrasmees. Ma ei ole kunagi kuulnud teda kellestki halvasti rääkimas. Ma ei ole näinud teda käitumas mittelahkel viisil. Ta oli igakülgselt suurepärane inimene.”

Minu saareelus oli tähtsal kohal ka vanaema Patsie: erakordse elukäiguga tähelepanuväärne emand.

Ta oli lahke ja soe, aga sellegipoolest habras. Kuid meie jaoks oli ta lihtsalt vanaema. Vanaks saades hakkas ta kergesti solvuma ja võitles depressiooniga. Võib-olla tulenes see süütundest tema truudusetuse pärast Neville’ile, kui ta noorem oli.

Vastumürgiks arendas ta välja kombe osta kalleid, kuid enamjaolt täiesti mõttetuid asju, olles ise veendunud, et need on suurepärased investeeringud.

Sealhulgas ostis vanaema uhkesti kaunistatud antiikse mustlasvankri ja küla lähedal asuva kala- ja krõbekartulipoe, kakssada meetrit meie kodust teed mööda edasi. Probleem seisnes selles, et ilma kohase hoolduseta vanker kõdunes ja pood muutus antiigi- ja vanakraamikaupluseks.

See oli loomulikult katastroof.

Lisagem veel, et pood vajas mehitamist (enamasti perekonnaliikmetega, sh Nigeliga, kes tukkus suurema aja kaupluse ees rannatoolis, ajaleht näo peal), ja viis su mõttele, et elu on ühtaegu kasutu ja tujukas. Kuid üle kõige pakkus see alati lõbu.

(Nigel oli vanaema armastusväärsest kaabakast teine abikaasa, kes oli omal ajal olnud väga edukas poliitik. Ta oli teise maailmasõja ajal pälvinud Sõjaristi ja jätkas hiljem vähemtähtsate ministriportfellidega. Sellegipoolest oli ta minu suhtes lahke ja õrn vanaisa-kuju, keda me kõik armastasime.)