Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 17

Sel ajal, kui Princess Victoria põhja läks, oli Margareti tütar, minu vanaema Patsie oma elu parimates aastates. Ajakirjandus lahkas tragöödiat reportaažides, mis pakatasid kangelaslikkusest ja eneseohverdusest.

Juhtkirjad nüristasid Patsie valu. Mõneks ajaks. Leina tekitava meedia voos avastas Patsie, et on võitnud parlamendi järelvalimised oma isa Ulsteri kohale parlamendis.

Glamuurne ja kaunis tütar võttis üle kangelasliku isa poliitilise koha. See on nagu filmistsenaariumis. Kuid elu ei ole tselluloid ja Westminsteri hiilgus nõudis noorimalt kunagi Põhja-Iirimaalt valitud naisparlamendiliikmelt kohutavat lõivu.

Patsie oli abielus Neville Fordiga, minu vanaisaga: leebe hiiglasega, kes pärines seitsmelapselisest perekonnast. Neville’i isa oli olnud Yorki dekaan ja Harrow’ kooli direktor. Tema vend Richard, noor sportlik imelaps, Etoni õpilane, oli ootamatult ja äkki surnud päev enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva ja Neville’i teine vend Christopher hukkus teise maailmasõja ajal traagiliselt Anzios.

Aga Neville oli jäänud ellu ja säras.

Hääletatud Oxfordi kõige nägusamaks meheks, oli teda õnnistatud mitte ainult hea väljanägemise, vaid ka fantastilise spordisilmaga. Ta mängis tipptasemel krahvkonnavõistkonnas kriketit ja ajalehed ülistasid teda kui tohutut „kuute lööjat”, mängutuuridele andis lisaväge tema hiiglaslik keha. Kuid see, mida ta süda ihkas, oli abielu oma elu armastuse, Patsiega.

Tema ülim unistus oli elada oma tulevase pruudiga Cheshire maakohas. Ta võttis vastu töö Wiggins Teape’i paberitööstuses ja nad hakkasid Patsiega maal koos pisiperet kasvatama.

Patsie otsus astuda sedavõrd avalikult oma isa jälgedes tegi Neville’i ärevaks. Ta teadis, et see muudab drastiliselt nende kõigi elu. Kuid ikkagi kiitis ta naise tegevuse heaks.

Westminsteri hiilgus mõjus noorele naisele lummavalt ning Westminsteri koridorid joovastusid eredast ja kaunist Patsiest.

Ei läinud kuigi kaua, kui Patsiel tekkis ühe parlamendiliikmega romantiline suhe. Parlamendiliige tõotas hüljata oma naise, kui Patsie jätab maha Neville’i. See oli klišee, tühi lubadus. Kuid võimu kombitsad olid noorest Patsiest kindlalt kinni hakanud. Ta otsustas Neville’i hüljata.

See oli otsus, mida ta kahetses surmapäevani.

Täiesti arusaadav, et parlamendiliige ei jätnud oma naist kunagi maha. Sellegipoolest oli Patsie selleks ajaks sillad põletanud ja elu veeres edasi.

Aga perekond oli lõhutud ning Neville’i ja Patsie kahe noore tütre (Sally, mu ema, ja ta õde Mary-Rose) jaoks oli maailm muutunud.

Neville’i jaoks oli see hullem kui südame murdumine.

Patsiele lõi peagi külge üks teine poliitik, Nigel Fisher ja sedapuhku ta abiellus selle mehega. Kuid juba abielu algusest peale oli Patsie uus abikaasa Nigel truudusetu.

Naine jäi sellegipoolest mehe kõrvale ja kandis koormat ekslikus veendumuses, et see on jumala nuhtlus selle eest, et ta oli jätnud maha Neville’i, mehe, kes oli teda alati truult armastanud.

Patsie kasvatas Sally ja Mary-Rose’i üles ja läks eluga edasi, ta saavutas palju, näiteks asutas ta Põhja-Iirimaa kõige edukama heategevusorganisatsiooni, Women’s Caring Trusti, mis toob tänapäevani kogukondi kokku muusika, kunsti ja isegi mägironimise abil. (Mägironimine on minu perekonnal alati veres olnud.)

Vanaema Patsiet armastasid paljud ja tal oli väga tugev iseloom, millega olid silma paistnud ka tema isa ja ema. Kuid mingil viisil ei lahkunud temast kunagi kahetsus elu alguses tehtud vigade pärast. Kui sündis mu õde Lara, kirjutas vanaema talle elu kohta väga terava, kuid kauni kirja ja lõpetas selle nii:

„Naudi ereda õnne hetki nagu hinnalist aaret – need tulevad ootamatult ja joovastava elamusena.

Kuid muidugi on seal ka hetki, kui kõik on must: võibolla valmistab sulle pettumuse või teeb haiget keegi, keda Sa väga armastad, ja kõik võib näida raske ja äärmiselt mõttetu.

Kuid pea alati meeles, et kõik läheb mööda ja miski ei jää samaks … ja iga päev toob uue alguse ja mitte miski, kui kohutav see ka ei oleks, ei ole kunagi täiesti lootuseta. Tähtsaimaid asju elus on lahkus ja see võib tähendada väga palju.

Püüa mitte kunagi teha haiget nendele, keda Sa armastad.

Me kõik teeme vigu ja mõnikord ka kohutavaid, kuid ära haava mitte kedagi oma isekuse pärast.

Püüa alati mõelda ette ja mitte tagasi, kuid ära kunagi püüa minevikku tõkestada, sest see on osa Sinust ja on teinud Su selliseks, nagu Sa oled. Kuid püüa, oh püüa õppida sellest vähekenegi.”

Alles päris Patsie elu lõpuaastatel leppis Neville temaga peaaegu ära.

Neville elas nüüd majas, mis asus mõnisada meetrit hoonest, kus ma teismelisena Wighti saarel kasvasin, ja Patsie veetis oma vanas eas seal meie juures elades pikki suvesid.

Nad võtsid kahekesi ette jalutuskäike ning istusid pingil ja vaatasid merd. Kuid hoolimata kõigest sellest soojusest ja õrnusest, mis naine tema vastu üles näitas, tõrkus Neville temaga jälle lähedaseks saamast.

Pärast seda, kui ta oli naisest ilma jäänud, oli Neville viiskümmend aastat valu kannatanud ja seda on raske eirata. Noormehena vaatasin ma sageli, kuidas vanaema libistas oma sõrmed tema hiiglaslikku pihku − see oli ilus žest.

Nad andsid mulle kaks väga tähtsat õppetundi: muru pole alati mujal rohelisem ja tõeline armastus on võitlemist väärt.