Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 19

Koolisemestrid tuli mul veeta Londonis, kus isa tegeles poliitikaga. (Oli see imelik või mitte, aga kindlasti irooniline, et pärast seda, kui ta oli ema Patsie juures üles kasvades näinud poliitika ohtlikku väge, abiellus mu ema tulevase parlamendiliikmega.)

Sel ajal, kui mu vanemad abiellusid, oli mu isa pärast kolmeaastast teenistust kuningliku mereväe eriüksuse ohvitserina asunud tegutsema veiniimpordi alal. Seejärel pidas ta Londonis väikest veinibaari, enne kui kandideeris kohalikku volikogusse ja seejärel Lõuna-Londoni Chertsey kohale parlamendis.

Märgatavalt tähtsam on see, et mu isa oli eelkõige hea inimene: kena, lahke, lõbus, ustav ja teda armastasid paljud. Kuid hiljem mäletan ma neid Londonis veedetud aegu väga üksildastena.

Isa rabas teha rasket tööd, mis venis sageli hilisesse õhtusse, ja ema, tema assistent, rassis tema kõrval. Ma tundsin puudust perekonnaga veedetud ajast – rahulikust ja mittekiirustavast.

Tagasi vaadates, igatsesin ma veidikenegi rahulikku aega vanemate seltsis. Ilmselt just sel põhjusel käitusin ma koolis nii halvasti.

Mäletan, et hammustasin kord üht poissi nii kõvasti, et veri väljas, ja vaatasin siis, kuidas õpetajad helistasid isale ja kurtsid, et nad ei tea, mida minuga teha. Isa vastas, et tema teab, mida minuga teha, ja tuli kohe kooli. Ta asetas koolivõimla keskele tooli, seadis lapsed rätsepaistmes enda ümber ringis istuma ja nuhtles mind, kuni tagumik oli sinimust.

Järgmisel päeval õnnestus mul Londoni tänavarüsinas ema käest lahti rebida ja ma jooksin ära, kuid mõni tund hiljem sai politsei mu kätte. Usun, et ma tahtsin tähelepanu.

Pahanduste eest pani ema mu tavaliselt magamistuppa kinni, kuid muretses, et mul võib seal õhku väheks jääda, ja nii lasi ta puusepal ukse sisse õhuaugud puurida.

Öeldakse, et vajadus on kõikide leiutiste ema, ja peagi tuli mulle pähe, et võin riidepuu kõvera traadiga õhuaugu kaudu riivi lahti lükata ja põgeneda. See oli minu esimene retk kohanemise ja improviseerimise maailma ning see oskus on mind aastaid hästi teeninud.

Samal ajal arenes minus kirg kehalise tegevuse vastu. Ema viis mind iga nädal väikesesse lootustandvate võimlejate rühma, mida juhtis unustamatu härra Sturgess.

Tunnid toimusid Westminsteris kortermajade taga asuvas vanas tolmuses kahekohalises garaažis.

Härra Sturgessi treeningud paistsid silma erusõjaväelase raudse distsipliiniga. Meil kõigil olid põrandal oma täpp, mis märkis kohta, kus me pidime valvel seisma, oodates järgmist ülesannet. Ta nõudis meilt palju. Mulle tundus, et härra Sturgess oli unustanud, et me oleme vaid kuueaastased – kuid lastena see meile meeldis.

Me tundsime end erilistena.

Me võtsime ritta maast kahe meetri kõrgusel oleva metall-lati taha ja ütlesime siis üksteise järel: „Üles palun, härra Sturgess,” ning ta tõstis meid järgemööda üles ja jättis rippuma.

Reegel oli lihtne: me ei tohtinud küsida luba latist lahti lasta enne, kui kogu rivi oli üleval rippes nagu surnud faasanid jahisahvris. Ja isegi siis tuli paluda: „Paluks alla, härra Sturgess.” Kui sa olid nõrk ja lasid enneaegu lahti, saadeti sind häbistatult oma kohale tagasi.

Avastasin, et mulle meeldib rippuda, ja otsustasin uhkelt saada viimaseks, kes rippuma jääb. Ema ütles, et ta ei suutnud vaadata, kuidas mu väike kidur keha seal kõlgub, nägu punane ja kõverdunud pimedas otsustavuses pidada vastu kuni kibeda lõpuni.

Poisid lasid üksteise järel latist lahti ja ma oleksingi jäänud sinna rippuma, kuid härra Sturgess otsustas viimaks, et on aeg lõpetada.

Seejärel vudisin ma oma kohale tagasi, näol lai naeratus.

„Paluks alla, härra Sturgess” muutus meil perekondlikuks naljaks, kui oli vaja märkida mingit tugevat füüsilist pingutust, ranget distsipliini ja narruseni küündivat otsustavust. Kõik see tuli mulle hilisematel sõjaväeteenistuse päevadel kasuks.

Seega oli mu treeningukava päris hästi koostatud. Ronimine. Rippumine. Põgenemine.

See kõik meeldis mulle.

Ema ütleb senini, et kasvamise ajal näisin ma olevat otsustanud saada seguks Robin Hoodist, Harry Houdinist, Ristija Johannesest ja palgamõrtsukast.

Pean seda suureks meelituseks.