Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 6

PROLOOG

Õhutemperatuur on miinus kakskümmend. Pigistan sõrmi kokku, kuid need külmetavad ikka. Vanad külmakahjustused ei lase end kunagi unustada. Süüdistan selles Everesti.

„Oled sa valmis, semu?” küsib minult naeratades operaator Simon. Tema varustus on traksis ja ootel.

Naeratan vastu. Olen tavatult närvis.

Miski tundub kuidagi valesti olevat.

Kuid ma ei kuula sisehäält.

Aeg on tööle asuda.

¤

Meeskond ütleb mulle, et Kanada Kaljumäestiku harjad näevad sel hommikul välja hunnitud. Mulle nii ei tundu.

Aeg on minna oma salapaika. Minu sellesse varjatud ossa, mis on keskendunud, klaar, vapper ja täpne. See on osa, mida ma tunnen kõige paremini, kuid kus käin kõige harvemini.

Püüan kasutada seda säästlikult. Nagu praegu.

Minust allpoole jääb sada meetrit järsku lume- ja jääpinda. Püstjas, kuid sellega saab hakkama.

Olen sedalaadi kiireid laskumisi sooritanud küll ja küll. Ära kunagi muutu enesega rahulolevaks, ütleb hääl. Sel häälel on alati õigus. Hingan viimast korda sügavalt sisse. Heidan pilgu Simonile. Saan vastu vaikse tunnustusavalduse.

Saatuslik nurk seisab meil ikka veel ees. Ma tean seda. Kuid ei tee midagi.

Ma hüppan.

Kiirus haarab mind kohe. Tavaliselt see meeldib mulle. Kuid seekord muutun murelikuks.

Harilikult ei ole ma sellisel hetkel kunagi häiritud.

Ma tean, et miski on valesti.

Peagi kihutan ma kiirusega 65 kilomeetrit tunnis. Jalad ees, mäest alla. Jääkonarused mööduvad mu peast vaid mõne sentimeetri kauguselt. See on minu maailm.

Kiirus kasvab. Kaljuserv läheneb. Aeg on langemine peatada.

Keeran end kiiresti ringi ja löön jääkirve lumme. Õhku paiskub lume- ja jääpurupilveke. Ma lausa tunnen, kuidas kiirus järsku pidurdub, kui ma kogu jõuga kirve sügavamale mäekülge surun.

Kõik läheb nagu alati. Nagu kellavärk. Täiesti kindlalt. See on üks neid harvu kindlaid hetki.

Selgus tulvab. Ja siis on see äkki kadunud.

Ma olen nüüd liikumatu.

Maailm tardub. Ja siis äkki – müraki.

Simon, tema raske puitkelk, lisaks kaamera massiivne metallkorpus kukuvad otse mu vasaku kintsu pihta. Ta liigub kiirusega vähemalt 73 kilomeetrit tunnis. Tajun valu, müra ja eredat plahvatust.

See tormab nagu kaubarong. Ja pühib mu mäest alla nagu nuku.

Elu tardub. Ma tunnetan ja näen kõike aegluubis.

Sellegipoolest mõistan vaid sekundi murdosa jagu hiljem: kraadi võrra erinev langemisjoon ja kelk oleks kopsatanud mulle vastu pead. Kahtlemata oleks see olnud mu elu viimane mõte.

Selle asemel väänlen agoonias.

Ma nutan. Need on kergenduspisarad.

Ma sain viga, kuid jäin ellu.

Näen helikopterit, kuid ei kuule heli. Seejärel haigla. Sealtpeale, kui algas saatesari „Inimene vs. loodus / Ellujääjaks sündinud: Bear Grylls”, olen viibinud nii mõneski raviasutuses. Ma vihkan neid.

Mu silmad on suletud, kuid ma näen neid kõiki.

Räpane vereplekiline esmaabiruum Vietnamis pärast seda, kui olin džunglis lõiganud omal pool sõrme maha. Ei mingeid sängiservakaunitare.

Seejärel maalihe Yukonil. Et mitte mainida märgatavalt hullemat maalihet Costa Ricas, kaevanduskäigu varingut Montanas või seda soolavee-krokodilli Ozis. Või viie meetri pikkust tiigrit, kelle selga ma Vaikse ookeani saartel maandusin, või Borneol saadud maohammustust.

Arvutud samasugused olukorrad.

Kõik need muutuvad hägusteks. Kõik on halvad.

Aga ikkagi head. Ma olen elus.

Neid on liiga palju, et vimma pidada. Elu on elamiseks.

Ma naeratan.

Järgmiseks päevaks olen ma selle paugu unustanud. Minu jaoks on see möödanik. Õnnetusi juhtub, see ei ole kellegi süü.

Õppetund on omandatud.

Kuula häält.

Ma liigun edasi.

„Hei, Si, minuga on kõik hästi. Tee mulle vaid piña colada välja, kui me siit minema saame. Ah jaa, ma saadan sulle evakueerimise, arstiabi ja füsioteraapia arved.”

Ta sirutab minu käe järele. See mees meeldib mulle.

Me oleme koos nii mõndagi läbi elanud.

Vaatan põrandale: oma rebenenud mägironimispükse, vereplekilist jopet, purunenud minikaamerat ja katkisi päikeseprille.

Ma imestan vaikimisi: millal kogu see hullus minu maailmaks muutus?