Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 14

Esimese maailmasõja aegse lendurina oli Walter alati eelistanud reisida pigem õhutsi kui meritsi. Kui ta lendas Dakotaga^[3.] üle Põhja-Iirimaa, küsis ta alati esiistet, heites nalja, et kui lennuk peaks alla kukkuma, tahab ta surra esimesena.

Kibeda irooniana ei tapnud teda lennuk, vaid meri.

Kõik, millega ta sai teisi aidata, oli tehtud, viimasedki abinõud olid ammendatud. Ühtki päästepaati ei olnud enam jäänud. Walter tõmbus vaikselt tagasi oma kajutisse ootama mere viimast lööki.

Tal ei tulnud kaua oodata, kuid see pidi tunduma igavikuna. Alistudes mäsleva vee survele, purunes Walteri kajuti aken tuhandeks killuks.

Mu vaarisa Walteri, Printsess Victoria kapteni ja 129 meeskonnaliiget ja reisijat neelas peagi mustav sügavik.

Kadunud.

Nad olid Ulsteri rannikust vaid paari miili kaugusel, Walteri ja Margareti majast Portavo neemel pidid nad peaaegu paistma.

Margaret ja tema perekond said elutoas lahele avaneva akna juures seistes vaid ärevalt oodata ja palvetada, vaadates, kuidas rannavalve signaalraketid valgustavad taevast ja kutsuvad Donaghadee päästelaeva meeskonda sündmuspaika.

Nende palvetele ei vastatud kunagi.