Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 11

Päevateekonna kaugusel Jerevanist väljusime Pärsia piiridest ja sisenesime türklaste valdustesse. Kaheteistkümne päeva pärast jõudsime Erzurumi, kuhu jääme kolmeks-neljaks kuuks.

Pean sulle, Nessir, tunnistama, et tundsin hingepõhjas kurbust, kui Pärsia silmapiirilt kadus ja ma end salakavalate osmanite^[7] seast leidsin. Sedamööda, kuidas ma nende pühaduseteotajate maal edasi liikusin, hakkas mulle tunduma, et minust endastki saab patune.

Mu kodumaa, perekond ja sõbrad ilmusid mulle vaimusilmas; minus tärkas hellus; mingi rahutus hakkas mind häirima ja ma taipasin, et olen liiga palju ette võtnud ja et see maksab mulle mu hingerahu.

Aga kõige enam valutab mu süda mu naiste pärast: ma ei saa neile mõelda ilma meelehärmita. Asi pole selles, kulla Nessir, et ma neid armastaksin: olen nii ükskõikne, et mul puuduvad igasugused soovid. Rahvarohkes serailis, kus ma elasin, andsin alati kire kutsele järele ja hävitasin nii armastuse; aga sellestsamast jahedusest tuleneb mind salamahti näriv armukadedus. Ma kujutan värvikalt ette, kuidas hulk naisi on peaaegu omapead jäetud, kusjuures nende eest vastutavad vaid põlatud hinged. Isegi kui ma oma orje usaldaksin, oleks mul raske olla rahulik. Aga mis saab siis, kui orjad pole ustavad? Mis kurbi uudiseid võin ma siis kodust kuulda saada neis kaugetes maades, mida kavatsen külastada? See on häda, mille vastu mu sõbrad ei saa mulle rohtu leida: nad ei tohi niisugustest süngetest saladustest mitte midagi teada. Ja kuidas nad saaksidki mind aidata? Mullegi meeldib kärarikkast arveteõiendamisest tuhat korda rohkem see, kui süü jääb küll karistamata, aga ei tule ka avalikkuse ette. Laon su südamele kõik oma mured, mu kallis Nessir. See on ainuke lohutus, mis mulle minu olukorras on jäänud.

Erzurumis

teise rabikuu 10. päeval 1711.