Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 6

Olime Kumis^[2] vaid ühe päeva. Palvetanud kaheteistkümne prohveti esiema, püha neitsi haual^[3], asusime uuesti teele ja eile, kahekümne viiendal päeval pärast Isfahanist lahkumist, jõudsime Tabrizi^[4].

Oleme Ricaga vist esimesed pärslased, keda teadmishimu on pannud kodumaalt lahkuma ja kes usinasti tarkust taga nõudma minnes on lahti öelnud rahuliku elu mõnudest.

Sündisime õitsvas kuningriigis, aga me ei suutnud leppida, et selle riigi piirid jäävad ühtlasi ka meie teadmiste piiriks ja et kogu meie haridus peab tulema vaid Idast.

Anna mulle teada, mida meie reisist räägitakse; ainult ära meelita mind: ma ei looda kaugeltki pälvida üldist heakskiitu. Kiri saada Erzurumi^[5], kus ma mõnda aega peatun.

Hüvasti, mu kallis Rustan; võid kindel olla, et kusagil laias maailmas on sul olemas minusugune truu sõber.

Tabrizis

safarikuu 15. päeval 1711.