Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 12

Mu armas Usbek, sinu lahkumisest on möödas juba kaks kuud, aga ma ei suuda seda ikka veel uskuda ja olen täielikus masenduses. Ma uitan mööda seraili ega saa lahti pettekujutelmast, nagu oleksid sa siin. Mis peab sinu meelest saama naisest, kes sind armastab, kes on harjunud sind embuses hoidma, kelle ainus eesmärk on olnud sind hellitada, kes on küll sündinud vabana, kuid langenud armastuse orjusse?

Kui ma sinuga abiellusin, ei olnud mu silmad veel mehe nägu näinud; sa oled ainuke, keda ma olen tohtinud vaadata^[8]: ma ei aseta ju ometi meestega ühte ritta vastikuid eunuhhe, kelle puudustest on vähim, et nad pole üldse mehed. Kui ma võrdlen sinu ilusat nägu nende vormitute lõustadega, saan aru oma õnne suurusest: su veetlev isikupära ja mehelik hurm ületavad mu kujutlusvõime igasugused piirid. Vannun sulle, Usbek: kui mul lubataks lahkuda siit paigast, kus pean viibima oma seisundi tõttu; kui ma võiksin mind ümbritseva valve alt minema hiilida; kui mul oleks lubatud valida mees kõigi nende hulgast, kes elavad siin rahvaste pealinnas, ka siis ei valiks ma kedagi teist peale sinu, mu Usbek. Võin seda sulle vandega kinnitada. Mitte keegi teine siin maailmas peale sinu, Usbek, ei vääri armastust.

Ära arva, et olen sinu äraolekul jätnud unarusse oma ilu, mida sa nii hindad. Kuigi mind ei tohi keegi näha ja ehted, mida kannan, ei saa sind rõõmustada, püüan ma siiski säilitada harjumust sulle meeldida. Ma heidan magama alles pärast seda, kui olen end kõige sulnimate parfüümidega lõhnastanud. Ma meenutan neid õnnelikke aegu, mil ma sind oma käte vahel hoidsin; õnnis unelm manab mulle silme ette mu kalli armastatu; mu kujutlusvõime tuhmub kiremöllus ja hellitleb lootustes. Vahel unistan, kuidas sa vaevarikkast reisist väsinult naased meie juurde; öö möödub unelmais, mis pole õieti ei uni ega ärkvelolek; ma otsin sind enda kõrvalt ja mulle näib, et sa oled mu embusest välja libisemas; lõpuks peletab kõrvetav leek need lummused ja toob mu tagasi teadvusele. Siis olen nii erutatud, et...

Usbek, sa ei usu, aga säärases olukorras on võimatu elada; mu soontes voolab tuli. Miks ei saa ma sulle väljendada seda, mida ma nii selgesti tunnen? Ja kuidas tunnen ma nii selgesti seda, mida ma ei saa väljendada? Neil hetkedel, Usbek, annaksin ma kogu maailma kuningriigid üheainsa sinu suudluse eest. Kui õnnetu on naine, keda on haaranud nii võimsad ihad ja kellelt on võetud inimene, kes ainsana võib neid leevendada; kes üksi jäetuna, ilma kõigest, mis võiks ta meelt lahutada, peab alatasa ohkama ja elama pidevas hirmus häiriva kire ees; kes ise õnnetu olles ei saa teenida isegi teise inimese rõõme; keda hoitakse seraili tarbetu kaunistusena vaid au pärast, aga mitte abikaasa õnne nimel!

Küll te, mehed, olete julmad! Teile meeldib, kui meid vaevavad rahuldamata kired; te kohtlete meid nagu tundetuid, aga kui me seda tõesti oleksime, pahandaks see teid väga; te teate suurepäraselt, et meie kaua alla surutud ihad puhkevad teid nähes lõkkele. Armastuse äratamine nõuab palju vaeva; te ei julge loota oma väärtustele ja tahate eesmärgile jõuda lihtsamini – meie meeli ahistades.

Hüvasti, mu armas Usbek, hüvasti! Tea, et elan vaid selleks, et sind jumaldada. Mu hinge täidad vaid sina. Su eemalolek ei tumesta mälestust sinust põrmugi ja mõjuks mu armastusele sütitavalt, kui seda oleks võimalik veel enam lõkkele puhuda.

Isfahani serailis

esimese rabikuu 12. päeval 1711.