Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 18

Võiksin sulle troglodüütide tublidusest lõputult jutustada. Ühel päeval üks neist plaanitses: „Isa peab homme põllu üles kündma; tõusen kaks tundi enne teda, ja kui ta põllule läheb, leiab ta selle juba täiesti küntuna.“

Teine arutles: „Mu õde näib ühe noore troglodüüdi, meie sugulase vastu huvi tundvat; pean isaga rääkima, et ta selle abieluga nõusse jääks.“

Kellelegi tuldi ütlema, et vargad on ta karja ära ajanud. See vastas: „Mul on sellest väga kahju, sest loomade hulgas oli üks üleni valge mullikas, kelle tahtsin jumalatele ohverdada.“

Üht troglodüüti kuuldi ütlevat teisele: „Pean templisse minema jumalaid tänama, sest mu kallis vend, keda mu isa väga armastab, on tervenenud.“

Või jälle: „Mu isa põllu kõrval on üks nurm ja naabrid, kes seda harivad, on iga päev kõrvetava päikese käes. Pean sinna paar puud istutama, et need vaesed inimesed võiksid mõnikord vilus puhata.“

Ühel päeval, kui enamik troglodüüte koos oli, rääkis keegi vanamees noorest mehest, keda ta kahtlustas autu teo kordasaatmises ja kellele ta tegi selle eest etteheiteid. „Me ei usu, et ta selle kuritöö oleks toime pannud,“ ütlesid noored troglodüüdid, „aga kui see on tõsi, siis surgu ta viimasena oma perekonnast!“

Ühele troglodüüdile öeldi, et võõrad on ta maja paljaks röövinud ja kõik kaasa viinud. „Kui nad poleks olnud ebaõiglased, sooviksin ma, et jumalad laseksid neil mu vara kauem kasutada, kui ma ise seda teha jõudsin,“ vastas see.

Säärane õitseng tekitas ümbruskonnas kadedust. Naaberrahvad tulid kokku ja otsustasid mingil tühisel ettekäändel troglodüütidelt karja ära võtta. Kui see otsus teatavaks sai, saatsid troglodüüdid naabrite juurde saadikud, kes usutlesid:„Mis troglodüüdid teile teinud on? Kas nad on teilt naised ära võtnud, kariloomad varastanud või teie põllud laastanud? Ei. Me oleme õiglased ja jumalakartlikud. Mida te meilt õieti nõuate? Kas teil on tarvis villa, et endale riideid teha? Kas teil on vaja meie lehmade piima või meie põldude vilja? Pange relvad maha, tulge meie sekka ja me anname teile kõike. Aga me tõotame kõige pühama nimel, et kui te tulete meie maale vaenlastena, suhtume teisse kui ülekohtusesse rahvasse ja kohtleme teid nagu kiskjaid loomi.“

Need sõnad lükati põlastusega tagasi. Relv käes, tulid metsikud rahvad troglodüütide maale, arvates, et viimaseid kaitseb vaid nende süütus.

Aga troglodüüdid olid vastupanuks hästi valmistunud: oma naised ja lapsed olid nad paigutanud meeste keskele. Troglodüüte ei hämmastanud mitte vaenlase arvukus, vaid ebaõiglus. Uus ind haaras nende südamed: kes tahtis surra oma isa, kes naise ja laste, kes vendade, kes sõprade eest; kõik olid valmis surema oma rahva eest. Iga langenu asemele astus teine, kes peale ühise asja eest väljas olemise pidi kätte maksma ka eelkäija surma eest.

Selline oli lahing ülekohtu ja õigluse vahel. Saagiahned alatud rahvad ei häbenenud põgeneda. Kuigi troglodüütide headus neid ei liigutanud, jäid nad sellele lihtsalt alla.

Erzurumis

teise džumadakuu 9. päeval 1711.