Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 17

Kallis Mirza, sa nägid, kuidas troglodüüdid omaenese kurjuse tõttu hukkusid ja oma ebaõiglaste tegude ohvriks langesid. Rohkearvulistest peredest jäi alles vaid kaks, kes rahvusliku õnnetuse üle elasid. Sel maal oli kaks väga iseäralikku meest: neil leidus inimlikkust, nad tundsid õiglust ja pidasid lugu voorusest. Samavõrd sirgjoonelised kuivõrd teised rikutud, nägid nad suure kurvastusega, kuidas üldine laostumus maad võttis ja see ajendas neid omavahel liitu astuma. Nad töötasid ühesuguse usinusega ühise eesmärgi nimel ja nendevahelised lahkhelidki kandsid õrna ja hella sõpruse pitserit. Nad elasid õnnes ja rahus maa kõige kõrvalisemas nurgas, eraldi kaasmaalastest, kes polnud nende seltskonda väärt. Nende kuldsete kätega haritud maa näis iseenesest vilja kandvat.

Need troglodüüdid armastasid oma naisi ja naised ümbritsesid oma mehi õrnusega. Kogu nende tähelepanu oli suunatud laste õigele kasvatamisele. Nad rääkisid oma järeltulijatele korduvalt kaasmaalaste õnnetusest ja hoiatasid neid niisuguse eluviisi kui kurva näite eest. Eriti püüdsid nad lastesse sisendada seda, et üksikisikute huvid moodustavad alati osa ühisest huvist; et soov üksi kasu lõigata viib hukatusse; et voorus ei pea meile olema koormaks ja et seda ei tohi vaadata kui vaevalist kohusetäitmist; et õiglus ligimese suhtes on heategu iseendale.

Heade vanematena said troglodüüdid peagi õnnistuse osaliseks, mis seisnes selles, et nende lapsed olid nende endi sarnased. Isade silme all suureks sirgunud noored sõlmisid õnnelikke abielusid; suguvõsad kasvasid, nende liit jäi aga endiseks ja voorus, selle asemel et suures inimhulgas nõrgestuda, hoopis tugevnes, millest andsid tunnistust arvukad näited.

Kes oskaks küll siinkohal kirjeldada troglodüütide õnne? Nii õiglane rahvas pidi armu leidma ka jumalate silmis, ja kui inimesed neid tundma ja kartma õppisid, mahendas religioon liigse jämeduse, mille loodus selle maa kommetesse oli jätnud.

Troglodüüdid seadsid jumalate auks sisse pühad, mida lilledega ehitud tüdrukud ja noored poisid tähistasid tantsude ja lihtsate muusikapaladega. Seejärel korraldati lõbus, ent kasin pidusöök. Neil kogunemistel kajas rikkumata looduse hääl: just seal õpiti südant pakkuma ja seda vastu võtma; just seal tehti neitsilikult punastades ootamatu ettepanek, mida peagi kinnitas isade nõusolek; just seal oli helladel emadel rõõm ette aimata noorte õrna ja usaldavat ühendust.

Jumalate õnnistust käidi palumas templis. Ei palutud ei rikkust ega küllust – niisugused soovid polnud õnneliku troglodüüdi väärilised ja seda sooviti vaid oma kaaskodakondsetele. Altari ees paluti tervist isadele, üksmeelt vendade vahele, abikaasa hellust ja laste armastust ning kuulekust. Piigad tõid siia õrna ohvriannina oma salasoovid ja ei palunud jumalailt muud armu kui võimalust teha mõni troglodüüt õnnelikuks.

Õhtuti, kui kari tuli rohumaadelt koju ja väsinud härjad naasid atradega, laulsid troglodüüdid üheskoos lihtsa õhtusöögi juures laule oma esivanemate ebaõiglusest ja õnnetustest, uue rahva taassündivast voorusest ja selle ilust. Nad ülistasid jumalate suurust ja soosingut, mis alati saab osaks inimestele, kes seda kogu hingest paluvad. Nad laulsid uskmatute peale langevast möödapääsmatust vihast ja kirjeldasid looduslähedase elu rõõmusid ning õnne, mille tagab inimest alati kaunistav lihtsus. Peagi suikusid nad unele, mida ei rikkunud iialgi ei mure ega kurbus.

Loodus rahuldas külluslikult nii troglodüütide soovid kui vajadused. Ahnus oli sel õnnelikul maal tundmatu: üksteisele tehti kingitusi ja kinkija pidas end alati võitjaks pooleks. Troglodüütide rahvas tundis end ühise perena: karjad olid peaaegu alati segamini ja ainus vaev, mida nad harilikult vältisid, oli loomade jagamine.

Erzurumis

teise džumadakuu 6. päeval 1711.