Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 8

Käskisime ülemeunuhhil meid maale viia; ta kinnitab sulle, et meiega ei juhtunud teel midagi halba. Kui pidime jõe ületamiseks palankiinidest välja tulema, istusime kombekohaselt ümber kahe orja õlgadele toetuvatesse kandetoolidesse, nii et meie peale ei langenud ükski võõras pilk.

Armas Usbek, kuidas oleksingi ma suutnud elada sinu Isfahani serailis, paigus, mis vahetpidamata möödunud rõõme meelde tuletades iga päev uue jõuga mu kirgi osatavad? Ekslesin sind otsides ja mitte kusagilt leides toast tuppa, kohtasin aga kõikjal vaid julma mälestust möödunud õnnest. Kord leidsin end kambrist, kus sind esimest korda embuses hoidsin, kord ruumist, kus sa otsustavalt kuulsa naistevahelise tüli lõpetasid. Igaüks meist väitis end olevat teistest ilusama. Me ilmusime sinu ette kõikides mõeldavates ehetes ja kostüümides. Sa imetlesid rõõmuga meie fantaasiat; sind hämmastasid piirid, milleni meid oli viinud soov sulle meeldida. Aga peagi käskisid sa loobuda kõikidest laenatud võludest ja tuua lagedale oma loomulik veetlus. Sa hävitasid kogu meie loomingu. Tuli end vabastada ehetest, mis olid sind ära tüüdanud; tuli ilmuda sinu ette looduslikus lihtsuses. Unustasin häbitunde; mõtlesin vaid võidupärjale. Oh, õnnelik Usbek, kui palju võlusid su silme ette laotati! Nägime sind kaua ekslemas ühe lumma juurest teise juurde – su hing kõhkles ja ei suutnud kaua otsust langetada; iga uus veetlus nõudis su tähelepanu; peagi olime kõik kaetud su suudlustega; sa heitsid uudistavaid pilke kõige salajasematesse kohtadesse; sa asetasid meid üksteise järel tuhandesse erinevasse olukorda; sa andsid pidevalt uusi korraldusi, millele me õhinal kuuletusime. Tunnistan sulle, Usbek, et soovi sulle meeldida tekitas minu kirg, mis oli veel tugevam kui mu auahnus. Siis nägin, kuidas minust sai tasapisi su südame käskijanna; sa vallutasid mu; sa jätsid mu sinnapaika; sa tulid mu juurde tagasi ja ma oskasin su enda külge köita: minu päralt oli võit, mu võistlejate päralt meeleheide. Näis, nagu olnuksime sinuga maailmas vaid kahekesi: kõik, mis meid ümbritses, polnud enam väärt, et selle vastu huvi tunda. Andnuks Taevas, et mu võistlejail olnuks julgust jääda tunnistajaiks kõigile armuavaldustele, mille osaliseks sain! Kui nad vaid oleksid näinud mu õnnepuhanguid, oleksid nad mõistnud, kui palju erineb minu armastus nende omast; nad oleksid näinud, et nad võivad minuga võistelda küll kauniduses, ei saa aga ligilähedalegi tundeerksuses...

Aga kus ma olen? Kuhu viib mind see tühi jutt? Kui sind üldse ei armastata, siis on see õnnetus, kui sind aga enam ei armastata, siis teotus. Sa lahkud meist, Usbek, selleks et minna uitama metsikutele radadele. Kas sa tõesti ei pea mikski õnne olla armastatud? Ah! Sa isegi ei tea, mis sa kaotad! Mu ohkeid ei kuule keegi; mu pisarad voolavad ja sa ei tunne neist rõõmu; kogu serail näib õhkuvat armastusest ja su tundetus viib sind siit üha kaugemale! Oh, mu armas Usbek, kui sa vaid oskaksid õnne maitsta!

Fatmé serailis

muharramikuu 21. päeval 1711.