Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 16

Sa salgad maha oma mõistuse, et proovile panna minu oma; sa laskud selleni, et küsid minult nõu; sa arvad, et suudan sind õpetada. Mu kallis Mirza, veel enam kui hea arvamus, mis sa endale minust oled kujundanud, teeb mulle rõõmu sinu sõprus, millest säärane arvamus tuleb.

Sinu küsimusele vastamiseks ei pea ma vajalikuks pöörduda väga abstraktsete arutluste poole. On olemas teatud tõed, millest arusaamiseks ei piisa veendumisest – neid tuleb peale selle veel tunnetada. Moraali tõed on just sellised. Võib-olla järgnev tükike ajalugu selgitab sulle rohkem kui peen filosoofia.

Araabias oli kunagi väike rahvas, keda hüüti troglodüütideks. Nad pärinesid noist iidseist koopaelanikest, kes ajaloolaste andmetel sarnanesid pigem loomade kui inimestega. Kõnesolevad troglodüüdid ei olnud nii näotud: nad polnud sugugi karukarvased, nad ei teinud kriiskavaid hääli ja neil oli kaks silma; aga nad olid kurjad ja verejanulised ning neil puudusid igasugused arusaamad õiglusest ja erapooletusest.

Troglodüütidel oli võõramaist päritolu kuningas, kes kohtles oma alamaid väga rangelt, sest soovis muuta nende kurja loomust. Aga troglodüüdid sõlmisid vandenõu, tapsid kuninga ja hävitasid kogu kuningliku perekonna.

Tegu tehtud, kogunesid nad valimistele ja pärast suuri lahkarvamusi moodustasid valitsuse. Vaevalt olid ametiisikud paika pandud, kui troglodüüdid neid enam ei talunud ja nad jälle maha nottisid.

Järjekordsest ikkest vaba rahvas järgis edaspidi vaid oma metsikut loomust; kõik leppisid kokku, et ei allu enam kellelegi; et igaüks hoolitseb ainult enda huvide eest ja ei võta teiste omi arvesse.

See üksmeelne otsus oli kõikidele meeltmööda. Igaüks arvas: „Mis hea pärast peaksin ma tapma end tööga nende heaks, kes üldse minusse ei puutu? Ma mõtlen ainult endale ja hakkan õnnelikult elama. Teiste õnn või õnnetus ei puutu minusse. Ma hangin endale kõik, mis vaja, ja kui mul on tarvilik olemas, pole minu asi, et teised troglodüüdid elavad viletsuses.“Oli külvikuu. Igaüks ütles: „Ma harin oma põldu vaid nii palju, et saadud viljast piisaks mulle äraelamiseks; rohkem pole mulle tarvis ja ma ei hakka ilmaasjata vaeva nägema.“

Selle väikese kuningriigi põllud polnud ühesugused: oli kuivi ja mägiseid maalappe ning ka madalikul asuvaid nurmi, mis mitmest ojast vett said. Aasta tuli väga kuiv, nii et kõrgematel kohtadel olevatel põldudel ikaldus saak täielikult, samal ajal kui niisutatud põllud kandsid rikkalikult vilja. Nii surid mägedes elavad inimesed peaaegu kõik nälga, sest teised keeldusid julmalt nendega oma saaki jagamast.

Järgmine aasta tuli liigvihmane; kõrgemad kohad andsid erakordse saagi ja madalad maad olid üle ujutatud. Pool rahvast kaebas jälle nälga, hädaliste vastu oldi aga niisama südametud, nagu need olid olnud ise.

Ühel tähtsal kodanikul oli väga ilus naine; naaber armus naisesse ja lõi ta mehelt üle. Sellest tõusis suur tüli ja pärast rohkeid solvanguid ning kähmlust soostusid mehed andma asja otsustamiseks troglodüüdile, kes Vabariigi ajal oli mõningase usalduse pälvinud. Tülitsejad läksid tema juurde ja tahtsid asja seletada. „Mis see mulle korda läheb, kumma naine see on?“ ütles mees. „Mul on oma põld harida; ma ei hakka ometi aega raiskama, et teie lahkhelisid klaarida ja asju korraldada, sellal kui mu oma tööd tegemata seisavad. Palun jätke mind rahule ja ärge tüüdake mind enam oma tülidega.“ Seejärel ta lahkus ja läks oma põllule tööle. Röövija, kes oli tugevam, vandus, et pigem sureb, kui naise tagastab. Teine astus naabri ebaõigluse ja kohtuniku kalkuse pärast meelt heites kodu poole ja kohtas teel noort ilusat naist, kes tuli kaevult. Oma naist mehel enam polnud, vastutulnu meeldis talle ja võitis ta südame täiesti, kui selgus, et tegu on tolle mehe naisega, keda ta oli tahtnud paluda kohtunikuks ning kes oli olnud tema õnnetuse suhtes nii ükskõikne. Mees võttis naise kaasa ja viis koju.

Ühel mehel oli päris kena viljakas maatükk, mida ta hoolega haris. Kaks naabrit lõid mesti, ajasid ta majast välja ja võtsid põllu endale; nad moodustasid omavahel liidu kaitseks kõigi vastu, kel tuleb pähe neilt maatükk ära võtta, ja pidasid niimoodi mitu kuud vastu. Aga siis sai ühel kompanjonil villand, et peab jagama teisega seda, mis võiks tervenisti kuuluda talle: ta tappis teise ära ning sai põllu endale. Tema peremehepõli polnud pikk; kaks teist troglodüüti tulid talle kallale, ja et ta oli enese kaitsmiseks liiga nõrk, siis löödi ta maha.

Üks peaaegu paljas troglodüüt nägi müügil villa; ta küsis selle hinda. Kaupmees arutles: „Mõistagi tohiksin ma villa eest võtta nii palju raha, et saaksin osta kaks mõõtu vilja; aga ma müün oma kauba neli korda kallimalt, siis saan osta kaheksa mõõtu.“ Ostjal tuli sellega leppida ja küsitud hind maksta. „Mul on väga hea meel,“ sõnas kaupmees, „nüüd saan vilja osta.“ – „Mis te räägite?“ imestas ostja. „Teil on vaja vilja? Mul on seda küllalt, võin teile müüa. Ainult hind ehk üllatab teid, sest te ju teate, et peaaegu kõikjal valitseb nälg ja vili on erakordselt kallis. Andke mulle mu raha tagasi, saate selle asemel ühe mõõdu vilja. Odavamalt ma ei müü, isegi kui te peaksite nälga surema.“

Vahepeal laastas maad raske haigus. Naaberriigist saabus vilunud arst, kelle ravi oli nii tulemusrikas, et kõik, kes end tema hoolde olid usaldanud, said terveks. Kui taud oli peatatud, käis arst läbi kõik need, kellele ta oli abi andnud, ja küsis tasu, aga igal pool öeldi talle ära. Ta läks oma maale tagasi ja, pika reisi väsimusest ümber kukkumas, jõudis koju. Peagi ta kuulis, et seesama haigus oli uuesti puhkenud ja möllas tänamatul maal hullemini kui enne. Seekord tuldi ise arsti paluma, sest polnud loota, et see vabatahtlikult appi tõttaks. „Minge minema, tänamatud!“ ütles arst. „Teil on hinges palju tapvam mürk kui see, millest tahate raviga vabaneda; te pole väärt oma kohta maa peal, sest teis pole üldse inimlikkust ja teile on tundmatud õigluse seadused. Ma solvaksin teile karistuse saatnud jumalaid, kui nende õiglasele vihale vastu astuksin.“

Erzurumis

teise džumadakuu 3. päeval 1711.