Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 5

Ma ei pühenda seda raamatut kellelegi ega palu talle ka eestkostet: kui raamat on hea, siis loetakse teda niigi, kui halb, siis mind ei huvita, kas ta leiab lugeja või ei.

Valisin välja mõned kirjad, et uurida lugejaskonna suhtumist; portfellis on mul neid veel suur hulk ja edaspidi võin nad kõik avalikkuse ette tuua.

Seda teen ma aga ainult tingimusel, et jään tundmatuks; niipea kui mu nimi teada saadakse, ei ütle ma enam ühtki sõna. Ma tunnen naist, kes kõnnib muidu päris hästi, aga hakkab kohe lonkama, kui keegi teda vaatab. Sellest on küllalt, et mu teosel on puudusi, ja mul ei tarvitse lisaks neile veel omaenese vigu kriitikatule alla seada. Kui teada saadaks, kes ma olen, öeldaks: „Raamat ei ole kooskõlas tema iseloomuga. Ta peaks oma aega millegi parema peale kulutama: see ei ole tõsisele mehele väärikas tegevus.“ Kriitikud ei jäta kunagi kasutamata juhust, et esitada niisuguseid kaalutlusi, sest selleks ei pea liialt mõistust pingutama.

Pärslased, kes need kirjad on kirjutanud, elasid minuga ühes majas; me viitsime sageli koos aega. Suhtudes minusse nagu inimesse teisest maailmast, ei varjanud nad mu eest midagi. Tõepoolest, nii kaugelt pärit ränduritel ei võinudki saladusi olla. Nad andsid minu kätte enamiku oma kirju; ma kirjutasin nad ümber. Mul õnnestus isegi mõni selline kiri kätte saada, mida nad ise poleks mulle usaldanud – niivõrd riivasid nood pärsia edevust ja kadedust.

Täidan niisiis ainult tõlkija kohust: kogu mu vaev seisnes selles, et teost meie olustikuga kohandada. Silusin lugeja jaoks aasia keelepruuki nii palju kui suutsin ja säästsin teda arutust hulgast kõrgelennulisist väljendeist, mis oleksid ta surmani ära tüüdanud.

Ent see pole veel kõik, mis ma lugeja heaks olen teinud. Kärpisin ka pikki meelitusi, mida idamaalased niisama ohtralt kasutavad kui meie, ning jätsin vahele lugematu hulga pisiasju, mis nii halvasti taluvad päevavalgust ja peavad alati kahe sõbra omavaheliseks asjaks jääma.

Kui kõik need, kes oma kirjavahetuse on avaldanud, oleksid teinud sedasama, poleks nende teostest suurt midagi järele jäänud.

Mind on pannud sageli imestama see, et pärslased on vahel meie kommete ja tavadega niisama hästi kursis kui mina ise, tunnevad neid pisimate üksikasjadeni ja märkavad seiku, mis paljudel Prantsusmaal reisivatel sakslastel jäävad kindlasti kahe silma vahele. Panen selle pärslaste kauase siinviibimise arvele; pealegi võib asiaat prantslaste kombed ühe aasta jooksul kergemini ära õppida kui prantslane asiaatide kombed mitme aasta jooksul, sest prantslased on samavõrd avameelsed kuivõrd asiaadid kinnised.

Hea kombe kohaselt tohib iga tõlkija ja isegi kõige barbaarsem kommentaator ehtida oma tõlke või kommentaari algust kiidulauluga originaalile, tõstes esile selle kasulikkust, väärtust ja suurepärasust. Mina ei tee seda üsna mitmel põhjusel, mida pole raske ära arvata. Üks tähtsamaid on, et see oleks äärmiselt tüütu kohas, mis on juba iseenesest äärmiselt tüütu, – eessõnas.