Читать книгу Pärsia kirjad - Charles de Montesquieu - Страница 14

Sa saadad oma kauaaegset peremeest reisil; sa külastad provintse ja kuningriike; sind ei saa murda mured, sest iga hetk pakub sulle midagi uut; kõik, mida sa näed, kosutab sind ja laseb ajal märkamatult mööduda.

Minuga on teine lugu: olen suletud kohutavasse vangimajja; mu ümber on ikka ühed ja samad asjad ning mind vaevavad ühed ja samad mured. Ma ägan hoole ja hirmu koorma all, mille viis aastakümmet mu turjale on pannud, ja kogu mu pika elu jooksul pole mul olnud ühtki vaikset päeva või rahulikku hetke.

Kui mu esimesel peremehel küpses julm plaan mulle usaldada oma naised ja kui ta sundis mind meelituste ja tuhandete ähvarduste saatel igaveseks lahti ütlema oma olemusest, otsustasin ma, tüdinud täitmast kõige vaevanõudvamaid kohustusi, ohverdada oma kired rahule ja heaolule. Oh mind õnnetut! Mu murelik mõistus laskis mul näha vaid hüvesid, aga mitte kaotusi: ma lootsin vabaneda armastuse palangutest, kui loovutan võime nende leeki summutada. Paraku kaotati minus vaid ihade tagajärg ja jäeti kõrvaldamata nende põhjus ning kirgedest vabanemise asemel leidsin end olendite keskelt, kes neid lakkamatult osatasid. Asusin elama seraili, kus kõik sundis mind kaotatut kahetsema: alalõpmata tundsin end üles köetuna; tuhat tõelist kaunitari näisid end minu pilgu ees paljastavat vaid selleks, et mind kurvastada. Õnnetuse krooniks oli mul pidevalt silme all õnnelik mees. Kui ma sel raskel ajal mõne naise peremehe voodisse olin saatnud ja seal lahti riietanud, tuli mul iga kord, raev südames ja ahastus hinges, oma tuppa tagasi minna.

Nii möödus mu vilets noorus. Mul polnud kellelegi toetuda peale iseenda; pidin ise toime tulema oma tüdimuse ja murekoormaga. Ja nendelesamadele naistele, keda mul oli kiusatus õrnalt silmitseda, pidin heitma vaid rangeid pilke. Oleksin olnud kadunud, kui nad oleksid mu mõtteid lugenud. Oi, millist kasu nad sellest küll oleksid saanud lõigata!

Mäletan, et kord üht naist vanni aidates olin nii erutatud, et kaotasin täiesti enesevalitsemise ja julgesin puudutada üht kardetavat kohta. Esimese hooga mõtlesin oma viimse tunni saabunud olevat. Mul oli siiski õnne ja ma pääsesin hirmsast karistusest. Ent kaunitar sai mu nõrkusest teadlikuks ja nõudis oma vaikimise eest väga kõrget hinda: kaotasin tema üle igasuguse kontrolli ja sestpeale ootas ta minult vastutulelikkust, mis korduvalt mu elu ohtu pani.

Nüüd lõpuks on nooruse tuhinad möödas: olen vana ja täiesti rahunenud; naisi vaatan ma ükskõikselt ja tasun neile küllaga kogu põlguse ja piina, mis mulle nende tõttu osaks on saanud. Mul on kogu aeg meeles, et olen sündinud neid valitsema, ja ma tunnen end jälle mehena, kui neid kasutan. Sellest ajast alates, kui ma neid külmalt suudan silmitseda ja kui mu mõistus laseb mul näha kõiki nende nõrkusi, vihkan ma neid. Kuigi ma valvan teise mehe haaremit, teeb naiste kamandamine mulle salajast rõõmu: kui ma nad kõigest ilma jätan, teen seda otsekui enda jaoks ja ma saan alati sellest mingi kaudse rahulduse. Tunnen end serailis nagu väikeses kuningriigis ja see rahuldab veidi mu auahnust, ainsat kirge, mis mulle on jäänud. Näen rõõmuga, et kõik seisab püsti minu najal ja et ma olen igal hetkel tarvilik. Kogun vabatahtlikult enda peale kõigi naiste viha, mis mu püsimist sellel ametipostil vaid kindlustab. Ma ei jää neile midagi võlgu: nad leiavad mu eest takistamas kõiki nende süütumaidki rõõme. Ma ilmun alati nende ette nagu vankumatu müür: nad teevad plaane ja ma ajan neil ootamatult kõik nurja. Minu relvaks on keeldumine; ma norin nende kallal igal sammul; mu huulil on alati sõnad „kohustus“, „voorus“, „kasinus“, „tagasihoidlikkus“. Ma viin nad meeleheitele, rääkides vahetpidamata nende soo nõrkusest ja isanda võimust nende üle. Seejärel ma kurdan, et olen sunnitud nii range olema, ja teen näo, nagu peaksin silmas ainult nende huvisid ja oleksin neisse väga kiindunud.

See aga ei tähenda, et minul omakorda poleks lõputult ebameeldivusi. Kättemaksuhimulised naised otsivad iga päev võimalust, et mind kiuslikkuses üle trumbata, ja nende antud hoobid on kohutavad. Võimul ja alistumisel on meievahelistes suhetes oma tõusud ja mõõnad. Naised jagavad mulle alati kõige alandavamaid ülesandeid; nad näitavad minu suhtes üles enneolematut põlgust ja mu vanadusele vaatamata äratavad mu öösel kümme korda mingi tühise pisiasja pärast üles. Mulle sajab kaela käskusid, korraldusi, ülesandeid ja kapriise: naised näivad võistlevat omavahel minu jooksutamises, sest üks veider tuju järgneb teisele. Sageli lasevad nad mul naljaviluks valvsust kahekordistada; nad edastavad mulle valeteateid: kord tullakse mulle ütlema, et müüri taha on ilmunud noormees, teinekord teatatakse, et on kuuldud kära või et keegi valmistub kirja üle andma. See kõik teeb mulle tüli, mille üle nemad vaid naeravad: neile meeldib, et ma niiviisi vaeva näen. Mõnikord ei lase nad mind oma ukse tagant ööl ega päeval kaugemale; nad oskavad suurepäraselt haigust, minestust ja hirmu teeselda; neil ei tule puudu ettekäänetest, et mind saata kuhu tahes. Neil juhtudel tuleb mul üles näidata pimedat sõnakuulmist ja piiritut vastutulelikkust: keeldumine minusuguse mehe poolt oleks midagi seninägematut ja kui ma silmapilk ei kuuletuks, oleks neil õigus mind karistada. Ma lahkuksin pigem elust, mu kallis Ibbi, kui laseksin end niimoodi alandada.

Aga see ei ole veel kõik: ma pole kunagi kindel, kas mu isand on minuga rahul või ei; mul on tema südames palju vaenlasi, kes kõik mõtlevad vaid sellele, kuidas mind hukutada. Neile kuuluvad veerandtunnid, mil nad minu sõna ei kuula, veerandtunnid, mil neile midagi ei keelata, veerandtunnid, mil ma olen kõiges süüdi. Ma juhatan oma peremehe voodisse ärritatud naisi. Kas sa arvad, et seal tegutsetakse minu heaks ja et jõud on minu poolel? Nende pisaratest, ohetest, kallistustest ja isegi naudingutest võin ma kõike karta: selles paigas on võit nende päralt; nende võlud on minu jaoks kohutavad; nende teened sel hetkel varjutavad silmapilkselt kõik minu omad möödanikus ja miski ei suuda mulle anda tagatist peremehe suhtes, kes pole enam tema ise.

Kui palju kordi on juhtunud, et heidan magama soosingus ja ärkan põlu all! Milles ma olin süüdi päeval, mil mind nii alandavalt piitsaga mööda seraili taga aeti? Viisin ühe naise peremehe kaissu. Niipea kui too nägi isandat tuld võtmas, laskis ta pisaraojad voolama ja alustas kaebusi, mida osavasti suurendas sedamööda, kuidas tema poolt süüdatud arm lõõmama lõi. Kuidas oleksin ma saanud end niisugusel ohtlikul hetkel kaitsta? Olin kadunud just siis, kui seda kõige vähem ootasin; ma langesin armuläbirääkimiste ja ohete poolt sepitsetud salanõu ohvriks. Näed nüüd, kallis Ibbi, millises julmas olukorras ma eluaeg olen viibinud.

Sina oled õnneseen! Su ülesanded piirduvad vaid Usbeki eest hoolitsemisega. Sul on kerge peremehe meele järgi olla ja elupäevade lõpuni soosingus püsida.

Isfahani serailis

safarikuu viimasel päeval 1711.