Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 10

Talvise tänava kaunistuseks ja kaubamaja vaateaknale sobib see valge habemega punases mantlis taat üsna hästi. Eks ta rahvale meeldi, muidu poleks temast saanud niisugune edukas ärimees. Ka koduses miljöös paistab ta päris sümpaatne, kui teda liiga tõsiselt ei võeta. On ju tore, kui lapsed uudistavad, et kes see küll võiks olla.

Näe, mantli alt paistavad ju vanaisa sussid! Või nina on tal imelikult viltu nagu onu Mihklil! Vanaisa või onu Mihkel peavad siis leiutama paraja seletuse, ja sellest saab lõbu ja nalja kogu perele, nii vanadele kui ka noortele.

Siiski on veel inimesi, kes kultiveerivad jõuluvana mütoloogiat, seletades lastele, et jõulumees hõljub mingist ebamäärasest ruumist ja tuleb läbi korstna ‒ vähemalt Prantsusmaal ‒ lastele kingituspakke jagama.

On kaunis tavaline, et lapsed kirjutavad jõuluvanale pikki kirju ja küsivad pühadeks palju huvitavaid asju. Aga mis siis, kui laps saab äkki aru, et vanemad luiskavad? Et too habemega vanataat kannab pettuse maski?

Vale on igatahes kurjast. Ent targad psühholoogid kaitsevad seda jõuluvana traditsiooni ja sellega seotud valet: lapsel olevat seda vaja oma isiksuse ehitamisel, sest jõuluvana kingib suuremeelselt ega nõua selle eest midagi, isegi mitte tänu! (Võib-olla on sellepärast palju lapsi, kes kahmavad, mis kätte saavad, ega ütle millegi eest aitäh.)

Bruno Bettelheim kirjutab, et lastel on vaja usku jõuluvanasse, ainult nõnda leiavad nad kingitustest õiget rõõmu. Peale selle õpetab jõuluvana neid unistama ja ergutab nõnda fantaasia arengut!

Kui laps siiski taipab, et tegu on pettusega, siis soovitab üks heatahtlik psühhoterapeut teda rahustada umbes selliste sõnadega: „Jõuluvana eksisteerib edasi sinu südames, ka siis, kui sa ei usu, et ta olemas on. Iga aasta tehakse talle pidu ja kingitusi tuleb iga kord.”

Tundub tõesti, et mõned püüavad kõigest väest jõuludelt ajaloolise sisu välja võtta. Ometi on jõulumüüt tohutult huvitav. Mõtelge ometi ‒ Jeesuslaps lõhnavate heinte sees, inglid Petlemma karjamaa kohal, sätendav täht nagu latern Hommikumaa tarkade teejuhiks… Kui need pildid unistama ei pane, siis on küll meie peas midagi viltu.

Veel põnevamaks läheb ju lugu, kui tunnistada selle jõulujutu tõelust. Mis siis, kui Jumal tuli tõesti taevast alla, sündis lapsena siia maailma, kui Petlemma karjased nägid ingleid oma ihusilmaga, ja kui maailm ei olegi nii lame, madal, igav ja närune, kui see kaubamaja aknast paistab?

Vanal judeo-kristliku traditsiooniga Prantsusmaal võib igaüks pühitseda, mida ta tahab. Jätame siis psühholoogidele usu jõuluvanasse ja tema kompvekkidesse. Kristlastele tähendavad jõulud kõigepealt rõõmu ja armastuse pühi. Kingitusi antakse ja võetakse vastu armastusega. Ka tänamine võib väljendada armastust.

Õnneks on pimedas paganiseerunud maailmas ikka veel valgust. Ja seda sümboliseerivad jõuluküünlad. Nende soe, elav leek peaks meile kõigile meelde tuletama, et tõelus on fantastiline.

SL Õhtuleht

24.12.1998