Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 8

Oli meie algkooli jõulupidu. Ei mäletagi enam täpselt, millal see toimus ja kui vanad me sel ajal olime. Meeles on ainult, et oli kool, ja jõulud, ja pidu.

Üks klassiruum oli pinkidest tühjaks tehtud ja selle õlitatud põrandast, mis meie kalossid ja kummisaabaste tallad villi ajas, kasvas välja suur ehitud kuusk punaste küünaldega. Kui need põlema süüdati, luges keegi paar luuletust, ja siis laulsime kõik „Läbi lume sahiseva sõidab saanike“.

Kooli juhatus oli valmistanud iga õpilase jaoks rohelisest krepp-paberist kotikese, mis sisaldas piparkooke, värvilisi kompvekke ja kaks lõhnavat, läikivat sibulõuna. Sel ajal kui me oma maiustuste kallal krabistasime, sibas meie vahelt läbi roosas tüllkleidis tütarlaps, astus kuuse ette ja hakkas valssi tantsima. Ta hüppas ja keerutas. Käed olid kuidagi saamatud, põlved paistsid nurgelised, aga õhuline seelik lainetas valsitaktis ühest seinast teise ja andis meile esimese unustamatu tantsuelamuse. Sel oli vähe ühist külasimmanitel nähtud keksimise ja tiirutamisega. See näitas liikumise võlu liikumises eneses, väljaspool suhtlemise-vajadust, väljaspool tavalisi pidutsemise norme.

Kui eurooplane tantsib, siis ta enamasti hüppab või taob jalgu vastu maad. Too roosa tüllseelik hõljus lae ja põranda vahel, väljaspool tavalisi piire. Nõnda võnguvad ka puuoksad tuules. Ja nõnda mängib suits oma rõngaste ja spiraalidega.

Maa oli muidugi veetlev. Selles polnud kahtlust. Ja igapäevasest rutiinistki vilkus välja imelisi hetki. Aga minu lapsemeeles tõusis igatsus vahetevahel argisest pääseda, teha nagu Ikaros endale tiivad, mis viivad seiklema tundmatutesse sfääridesse. Siis ma ei teadnud veel, et lennata saab ka ilma tiibadeta. Ja tantsida nii, et jalad ei puuduta maapinda.

Siis ühel päeval näidati Pärnu kinos mingit ameerika varianti „Suveöö unenäost”. Film oli algeline ja sündmustik jäi segaseks. Aga mällu sööbis pilt näidendi lõpposast. Hommiku tulekul kahmas üks üleni mustas trikoos ööingel või -haldjas õhulise valge seelikuga muruneiu ‒ või mis ta oli ‒, viskas selle õlale ja tõusis õhku. Neiu pea ja pikad heledad juuksed langesid haldja seljale, kuid käed sirutusid taeva poole ja õõtsusid nagu lillevarred tuules. Mida kõrgemale ja kaugemale tõusis haldjas, seda enam sulas tema tume kuju ööpimedusse, ja seda valgemaks ning säravamaks muutusid neiu virvendavad käed, kuni needki kadusid kaugusse. Kuid seal, kus nad kadusid, jäi vilkuma täht.

Lamasin õhtul voodis ja nägin ikka veel neid tantsivaid käsi ööpimedas taevas. Ja tähti, mis sätendasid kuskil. Sätendasid alati. Teispool maja katust, teispool pilvi.

Viimaks avanes mu toa lagi; tundsin enda all tugevat õlga, mis tõstis mu kõigest argisest välja. Ja äkki olid mul muruneiu nõtked käed, ja need hakkasid võnkuma olematus tuules.

Hiljem tuli pöörduda tagasi maa peale, treenida muskleid, õppida ruumi jagama. Silmad ning sammud pidid välja mõõtma pindala, millel võis tantsida ja keerutada. See külm rehkendamine kippus pahatihti vaimustust piirama. Ju harva oli treeningusaal või lava täiesti enda päralt. Harva tohtis vabalt improviseerida. Ooperites ja operettides illustreeris tants enamasti mingit lugu, väljendas mõnda olukorda või meeleolu, defineeris suhteid. Seal tuli enamasti arvestada teisi tantsijaid, näitlejaid, koorilauljaid, dekoratsiooni, pidurdada oma hoogu, et mitte orkestrisse kukkuda, mõnele solistile jala peale astuda, laia liigutusega väiksemaid rekvisiite ümber lükata.

Tantsimine teistele ning koos teistega, nagu ma seda „Vanemuises” ja Breslau ooperis õppisin, asetas pidevalt piire. Nagu kogu elu oma tarade ja tõketega. Ükski inspiratsioon ei saa teostuda täiesti vabalt, eriti kui ta materialiseerub mingis elukutses. Varem või hiljem pannakse igale vaimustusele kuskil päitsed pähe. Aga õnneks tohib hing jääda vabaks, lükata eemale kõik ahelad ja tõusta kõrguste poole. Mälestus joovastavast seiklusest ööhaldja õlal tuletab ikka jälle meelde, et taevas on avar ja täis sätendavaid tähti.

Looming

1998/7: lk 1114-1115