Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 7

Küsitles Piret Tali

3. detsembril 1993 pärjati Fanny de Sivers ja Hasso Krull hotellis „Palace” Pekka Salmi auhinnaga. 1992.-1993. aasta eesti kirjanduse kümne parima teose hulgast valis eesti kultuuritegelastest koosnev žürii välja Siversi „Surra, kui oled veel noor”.

Ootan ülikooli peahoones. Väljas laternate hämaruses sajab laia jõululund. On kell kuus reede õhtul. Oleme kokku leppinud kohtumise kella all. Millegipärast on kella all sadakond frakis meest. Reedel, kui peahoones peaks valitsema tühjus. Meeskoor vist. Sivers ootab mind hoopis Kesti Merilaasi 80. sünniaastapäeva tähistamisel tema tütre kodus. Mujal. Seltskondlikke üritusi jätkub tal igaks Tartu õhtuks mitu. Päeval on loengud.

„Mis on Liivimaa Kroonika,” küsis Fanny de Sivers. Lehega tutvunud, ohkas ta, et pole kunagi varem andnud intervjuud ajalehele, mille esiküljel on poolpaljas naine. „Midagi originaalset võib ju teha,” vaatab ta seejärel küsivalt mulle otsa. Luban, et temast me poolpaljaid fotosid ei avalda. Fanny de Sivers muigab. Maalilt vaatab meid rangel pilgul daam Smolnõi tütarlastekooli viimasest lennust.

Meil on ühine kodulinn – Pärnu. Te olite kakskümmend aastat pärnakas ja kolm aastat Tartus. Tallinnas olete käinud vaid kolm korda. Peale sõda pole te kordagi Pärnus käinud. Milline võiks teie arvates olla selle linna aura?

Seal on meri ja mere taga on tundmatu maa. Minu mõtted läksid alati mere taha. Vahel ma kolasin üksinda pargis, kell kaks öösel. Fantastiline unenäolik maailm. Mäletan seda mõtet, et kunagi lähen ma mere taha. Ja puud hakkasid teistmoodi sahisema, kui nad sahisesid.

Pärnuga seostub mul kuum liiv kõrkjad, vesi ja kolmekümnendate aastate tantsumuusika. Pärnu on park, on rand, sadam mõnikord. Fantastiline Nikolai kirik, mida praegu enam ei ole. Kui esimest korda 1992. aastal Eestis käisin, pidin Pärnusse minema. Ei saanud. Leidsin, et see oli väga tark lahendus. Elu on kohutavalt lühike.

Kalev Kesküla kirjutas auhinnaraamatu tutvustuses, et teie teoseid viljastab katoliikluse püha vaim. Olete te alati katoliiklane olnud?

Kuidas ma sain olla? Minu ajal Eestis ju katoliku kirikut ei olnud. Paar poolakat oli. Nüüd rahvas jookseb tormi. Katoliikluse avastasin enda jaoks Saksamaal ja Prantsusmaal. Peamiselt küll Prantsusmaal.

Lapsena hakkasin küsimusi esitama. Iseendale, vanematele ja koolile. Leidsin oma mõtetele sihi. Prantsusmaale sattudes avastasin, et on veel inimesi, kes mõtlevad nii nagu mina. Katoliiklus andis minu küsimustele vastuseid. Paremaid vastuseid kui need, mis ma ise olin leidnud. See oli ainuke loogiline lahendus. Ma läksin katoliku usku loogika pärast.

Tartu Ülikoolis pidasite loenguid ka teoloogiatudengitele ja vestlesite nendega. Milline on teie arvates katoliiklus Eestis?

Ma olen vähe kokku puutunud Eesti katoliku kogudustega, olen vaid missadel olnud. Kontaktid on ainult preestritega. Need on tõesti toredad inimesed, isa Rein Õunapuu Tallinnas ja Väino Niitvägi Tartus. Eriti isa Õunapuu, kellega ma olen rohkem kokku puutunud. Lõppude lõpuks on tähtis sakrament, mis ühendab. Seda on protestandile raske selgeks teha. Seda peab ise tundma ja teadma. See on isegi füüsiliselt tuntav.

Eestlased oleks nagu põlised luterlased?

Vanad daamid seal Pariisis eesti kogukonnas pidasid mind äraandjaks, kui ma katoliku usku astusin. See pidi olema eesti rahva äraandmine. Ma ei hakanud nendega vaidlema, sedavõrd fanaatilised olid nad.

Öeldakse, et luteri kirik on eesti kirik. See on saksa kirik. Luther oli sakslane. Saksa härrad surusid luterluse rahvale peale. Ma ei leia, et see oleks eesti usk. Katoliiklus võis ka peale surutud olla, selle üle võib vaielda. Aga mitte sugugi rohkem peale surutud kui luterlus.

Inimesed ei saa aru, mida usk üldse tähendab. Kirikusse minek pole poliitiline manifestatsioon. Tähtis on kontakt Jumalaga. Selle nähtamatu süsteemiga, millest me oleme kahjuks patu kaudu välja jäänud. Missa on päeva keskus. Jumalast tuleb jõud; kui seda jõudu ei ole, ei sünni mitte midagi. Minu arvates protestandid pole seda mõistnud.

Kas te inimeses peituvasse jõusse ei usu?

Sellega kaugele ei jõua. Nii inimese vaimne kui füüsiline jõud on väike. Arusaamise jõud. Kui Jumal ei valgusta … Meie elusäde on tulnud Jumala vitaalsusest. Me peame sööma, et elus olla. Ka vaimne säde kustub, kui ta toitu ei saa.

Ütlesite ühes usutluses, et Tartus on midagi erutavalt tontlikku. Milline on teie Tartu?

Kõik see, mida oleme kogenud, on seotud ajaga, meie oma ajaga. Paarkümmend aastat hiljem pole majadki enam samad.

See maja siin. Ma tunnen ära. See on seesama. Need on Prantsuse Instituudi aknad. Seisin kunagi õhtul siin ees ja unistasin Prantsusmaast. Nüüd ma olen Prantsusmaal käinud, ma olen prantslane. Need aknad on veel seal, aga need ei ole needsamad aknad.

Mulle meeldib „Akadeemia” toimetus. Keegi trükib midagi, keegi tõlgib, keegi räägib. Mulle meeldib see vaim. See meenutab vana Tartut.

Oma vanas üliõpilasseltsis EÜS „Veljesto” rääkisite, et avastasite Tartus Supilinna?

Noor inimene tuleb Tartusse, aga ta pilgul pole laiust. Unistasin katedraalidest, need olid nägemata ja uudsed. Nüüd olen ma kõik katedraalid ära näinud ja leian äkki Supilinna. See on niivõrd haruldane koht, seda peaks hoidma, et seal midagi ei muutuks.

Ükskord, kui päev hakkas langema, läksin mööda Lepiku tänavat. See on umbtänav. Eelmise sajandi hingusega puumajad. Ühtegi hingelist ei olnud. Ma mõtlesin, kas siin üldse keegi elab. Tundus, et kõik perspektiivid vajusid kuidagi viltu. Sürrealistlik linn. Mul oli tunne, et ma liikusin ise hoopis teises sajandis. Sada kaks aastat tagasi. Ma ostaks hea meelega ühe Supilinna lobudiku. Peaasi, et vihma sisse ei sajaks.

Kuidas te kirjutama hakkasite? Kunagi pidi olema ju algus?

Noorena luuletasin. Luuletused lõin pärast ahju. Bernard Kangro pani kunagi ette, et kirjutaksin romaani oma Aafrika seiklustest. Hakkasin kirjutama ja saatsin talle isegi paar peatükki. Teel Pariisi tuli selgusemoment – pole veel õige aeg. Tegin oma kodulinnas ajakirja. Ühel päeval sain Joel Sangalt kirja. Ta oli mingid minu tekstid kätte saanud ja kirjutas mulle, et kas ma ei võiks keeleteaduse kõrval ka midagi kirjanduslikku kirjutada. Siis hakkas see susisema.

Kas teil pole tekkinud kahestumist prantsuse ja eesti keele vahel?

Ma ei kirjuta endale. Ma kirjutan siis, kui tunnen, et seda on vaja. Sellepärast ma kirjutangi rohkem eesti keeles kui prantsuse keeles. Prantsusmaal on kirjanikke küll. „Mateeriasse kootud palve” oli prantsuse keeles ja see käis küllalt laialt maailmas ringi. Tähtis on tulemus. Praegu on maailm paberit täis. Keegi ei suuda kõike läbi lugeda.

Ma leian, et tähtsatel hetkedel on sõnal palju kaalu. Ükskord otsisin ühele probleemile lahendust ja siis ma leidsin Sõna. See Sõna oli nii vägev, et läksin koju ja värisesin ta käes.

Te olite kirjavahetuses Paul Aristega, Uku Masinguga, Ott Ojamaaga. Teil on kindlasti ka eesti raamatukogu?

Mul pole enam raamatuid. Mul õnnestus luua ainuke avalik eesti raamatukogu Prantsusmaal Pariisis. See on osalt ime. Pariisi vanim raamatukogu on Püha Genoveva (Sainte-Geneviève) raamatukogu vana Sorbonne’i taga Genoveva künkal. Seal avati Põhjala osakond. Tegin seal oma keeleteaduslikke töid. Kodus jäi raamatutele kitsaks. Seletasin Põhjala raamatukogu hoidjale, et Eesti kuulub ka Põhjalasse. Öeldi, et Eesti on nõukogude riik, teise maa territoorium ja sellest võib pahandust tulla.

Kuidas teil ikkagi õnnestus luua eesti raamatute osakond Genoveva raamatukogus?

Ma siis seletasin, et on kaks Eestit – üks on Nõukogude Liidus, teine Rootsis, kus eestlastel on omad koolid, ajalehed, raamatud, muusika. Et ei saa olla Rootsi riiki ilma eestlasteta. Eesti osakonda hakati võtma kõiki eestikeelseid raamatuid, mis olid trükitud Põhjalas. Need, mis olid trükitud Kanadas, Austraalias, Ameerikas, ei tulnud arvesse. Sinna said kõik Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaanded, sokutasin sinna vabariigiaegseid raamatuid. Kokku oli 500 köidet. Siis sai Eesti vabariigiks ja nüüd saab sinna panna kõiki raamatuid. Õnnestus osta kolmeköiteline Eesti ajalugu, sellest tuleb jälle täiendust.

Milline on Prantsusmaa Eesti?

Pariisis on eestlasi umbes kolmkümmend. Enamik eakad. Noored on seal aasta-paar ja sõidavad koju tagasi. Meie Prantsusmaa pole kuldne koht. Minu arvates on kogu Lääne-Euroopa üks suur Rooma riigi lõppemine. See avaldub üldises mentaliteedis. Inimesed söövad ja joovad ega tea enam, mida tahavad. Nii ka meie. Ainult seda ei tea, kes barbarid on.

Mulle tundub, et teile meeldib hulkuda?

Ma vabanen nii oma ülesannetest. Palverännakud on head. Ma lähen ära sealt, kus ma olin. Tee peal ma mõtlen, mediteerin ja palvetan ning avastan asju, mida enne ei teadnud.

Varsti tulevad jõulud …

Jõuluaeg on fantastilisemaid aegu aastas. Ootuse aeg. Ma arvan, et paljud inimesed on õnnetud sellepärast, et nad ei oska enam midagi oodata. Advendiaeg on kaunis traditsioon. Esimesel pühapäeval läheb pimeduses esimene küünal põlema. Siis teine ja kolmas. Terve elu on advendiaeg. Vähemalt mulle. Ma astun ühest advendinädalast teise.

Akna taga sajab ikka lund. See on nagu lunastus.

Liivimaa Kroonika

16.12.1993: lk 8-9