Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 12

Inimkonna ajaloo alguses seisab puu. Hea ja kurja äratundmise puu keset paradiisiaeda. See on püha puu, mida ei tohi puudutada ja mille vilju ei tohi omavoliliselt süüa. Mis sorti puu see võis olla, seda piibel ei ütle. Rahvapärimuses on temast saanud õunapuu, ja vanadel maalidel näeme Eevat, kes hoiab käes ahvatlevat punast õuna, mille võrgutusele ka Aadam ei suuda vastu panna.

Õunad on maitsvad ja lõhnavad oivaliselt. Ja kuna nad kasvavad enamasti kõigis Euroopa maades, siis jätkub neid söömiseks ja ka jõulupuu kaunistamiseks. Sest ka jõulude südames seisab puu, ja nimelt kuusk, mis sümboliseerib surematust: ta kannatab talve külma ja suve kuumust. Tema lehed ei lange …

Mõni ajaloolane arvab, et jõulukuusk ühendab kaht keskaegset religioosset sümbolit ‒ jõuluvalguse ja paradiisipuu. Keskaja müsteeriumides, mida lavastati kirikus, kujutas paradiisiaeda õuntega ehitud kuusk. Kirik keelas need vaatemängud küll varsti ära, aga mitmes kohas tõi rahvas kuuski tuppa Aadama ja Eeva auks ‒ kellest muide ortodoksid peavad suuremat lugu kui katoliiklased ‒ ja riputas neile külge hästi punaseid õunu, mis meenutasid pattulangemist ja sellel järgnevat õnnetuste seeriat kogu maailmas.

Aga võibolla ongi õunapuu patukandja punane vili sobiv meeldetuletus pühade puhul, mis tähistavad jumal-poja inimeseks saamist. Jeesus tuli ju selleks, et inimkonda patusaastast välja rebida.

Meie kristlik jõulukuusk sai alguse Elsassis. Selestat’ linnavalitsuse ürikud aastast 1521 tunnistavad seda. Juba algusest peale ehiti teda kirevate esemetega. Kusagilt lugesin, et Martin Luther olevat „leiutanud” jõuluküünlad, mis pidid imiteerima taevatähti.

Paistab siiski, et jõulupuu „juured” lähevad tagasi paganaaega. Teame, et Skandinaavia kandis on ammu pühitsetud talvist pööripäeva, mil süüdati tõrvikuid ja riputati puudele kirevaid paelakesi. Pühitsetud kuuskede jalale toodi ohvreid ja neid ohverdati ka päikesele. Selle kultuse jälgi on leitud pronksiaja koopamaalingutelt. Ka roomlased kasutasid oma elamu dekoratsiooniks kuuseoksi, samuti eefeud ja astelpõõsaid.

Kõigis mütoloogiates esineb puid. Neid austatakse ja neilt oodatakse kaitset või kasu. Ka meie esivanematel olid oma pühad puud ja hiied. Paganliku puudekultuse pärast on katoliku kirik kaua aega meie jõulukuuske kahtlaseks pidanud. Veel 1935. aastal nimetas Osservatore Romano seda „paganlikuks ja eksootiliseks moeks”!

Vahepeal on jõulukuusk vallutanud kogu maailma. Isegi ühes india filmis säras väike kuuseke ühe luksushotelli saalinurgas.

Kas jõulupuu on kristlik või paganlik, selle üle võiks veel kaua vaielda. Kuid seletuse algus asetub minu meelest hoopis kõrgemale tasandile. Kui lähtuda ideest, et Jumal on loonud inimese „oma näo järgi”, siis paistab, et igal inimesel ‒ olgu ta juut, kristlane, moslem või pagan ‒ on kaasa sündinud intuitiivne teadmine mõnest Tõeluse aspektist.

Puude tähtsus inimkonna kultuuriloos näitab, et neil on teatav kaal ka metafüüsilisel pinnal. Seda kinnitab nende osa lunastuseloos. Jumalinimene veetis oma elu algaastad puusepatöökojas. Ta saagis ja hööveldas ja lõpetas oma maise teekonna ristipuul. Paradiisipuud, mille all inimene valis patu ja surma, katab Kolgata verine puu, mis tõi lunastuse ja elu.

Anna Katharina Emmerichi nägemustes on juttu Kristuse risti valmistamisest, milleks läheb vaja mitmesugust materjali, sest ta peab saama selliseks, „nagu Jumal teda tahab”. Keegi ei tea, mis puust see piinariist tehti, samuti mitte, miks Jumal teda sellisena soovis. Ka puudel on oma saladused.

Olgem siis õnnelikud oma jõulupuu üle. Jõuluvalgus inimliku eksistentsi pimeduses peaks tooma kõigile rõõmu Jumala auhiilgusest, mis paneb ka puud tantsima, nagu psalm seda kinnitab.

Puul on oma mõte loomingus, nagu kõigel, mis eksisteerib. Inkarnatsioon kasutab mitmesuguseid materiaalseid vorme. „Looja väljendab maailmas kehastatud ideesid,” ütles kardinal Ratzinger hiljuti intervjuus Figarole.

Kõik loodu tähendab midagi. Ka kuusk on kindlasti midagi rohkemat kui meie armas jõulupuu, millele me sätendavat kribu-krabu külge riputame. Ta on nähtamatu maailma nähtavaks tehtud märk.

Postimees

21.12.2001