Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 15

Jõulud on laste püha. Rõõmus, romantiline öö, täis müüte ja legende. Kõigis kristlikes maades süüdatakse küünlad, riputatakse kuuseoksi ja kuldtähti lakke või aknale. Rahvas sööb, joob, pidutseb ja jagab kingitusi.

Kuid jõulud ei ole ainult laste püha. Jõulud on ajalooline sündmus, nii võimas ajalooline sündmus, et ta Läänes jõudis välja suruda paganliku pööripäevapeo.

Viimase sajandi jooksul on mitmed kriitikud ja uurijad püüdnud selgitada, et Jeesuse sünnil Petlemmas ei ole midagi ühist meie jõuludega. Kuid mida kaugemale areneb eksegees, seda selgemini tõuseb esile Pühakirja kindel ajalooline alus.

Aastal 1983 ilmus René Laurentini sulest 600-leheküljeline põhjalik dokumenteeritud teos Jõulude tõe üle „teispool müüte” (Les Evangiles de l’enfance du Christ). Autor on töötanud teema kallal juba kolmkümmend aastat ja teab, millest ta kõneleb.

Uues Testamendis on väga vähe andmeid Kristuse lapsepõlve kohta: kaks peatükki Matteuse ja kaks peatükki Luuka evangeeliumis. Kiriku traditsioon on mõlema sündmustiku kokku pannud. Jõulusõimede ümber, mis on ladina maades populaarsemad kui jõulupuud, kohtame karjaseid ja Idamaa tarku. Ja siin on juba esimene probleem ajaloolastele: Matteus ei lausu sõnagi karjastest ja sõimest, Luukas jällegi ignoreerib „kuningaid” ja nende kingitusi.

Kuid uurija peab teadma, et mineviku jutustused on alati pluralistlikud. Iga tunnistaja näeb sündmusi ning asjaolusid isemoodi, oma elamuse järgi, omaenese isiksuse kohaselt. Ka töötab iga mälu erinevalt ja peab kinni ainult teatavaid asju. Ajaloosündmustel on palju tahke, nii et üks inimene vaevalt jõuab kõike ära näha ja tunda. Kogemuste erinevus ja tõsiasjade mitmekülgsus avaldub pideval kaasaegsete sündmuste kirjeldamisel ja analüüsimisel. Pole imestada, et evangeeliumid on koostatud sama reegli järgi.

Oluline on see, et evangeeliumide jutustused ei räägi üksteisele vastu. Kuigi iga autor valib episoodid Kristuse elust oma äranägemise järgi ja esitab need isikliku maitse kohaselt, ühtivad kõik tähtsad faktilised andmed: daatum – Heroodese valitsusaeg, kohad – Petlemm ja Naatsaret, tegelased – Maria, Joosep jne. Ja muidugi teade Jumalinimese sünnist väljaspool loomulikke loodusseadusi.

Moodsa ajalooteaduse seisukohalt ei saa evangeeliume muidugi mitte võtta nagu tänapäeva arhiivimaterjale. Aga kui me tahaksime neid allikaid kõrvaldada sellepärast, et nad ei ole teaduslikud, siis peaksime samasse paberkorvi viskama kõik teised antiiksed teosed ja autorid nagu Herodotos, Plutarchos või Plinius, sest ka nemad ei tunnista praeguste nõuete kohaselt.

Tõsisem argument on vastuväide, et Jeesuse lapsepõlve jutustused kuuluvad legendide piirkonda ja et need on muuseas kirjutatud hiljem kui kõik teised episoodid Kristuse elust. Alles paarikümne aasta eest toetus Pühakirja-vastaste kriitika tugevalt sellele argumendile, kuid uurimused näitavad, et ka see ei pea paika. Luukas ise defineerib oma meetodi kohe evangeeliumi alguses: „Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud” (Lk 1:1).

On selge, et nimetatud tekstide autorid olid sündmuste ülestähendamise ette võtnud pärast põhjalikku uurimist. Kõik kriitikud, kes on püüdnud evangelistide andmeid kristlusele võõraste allikate abil ümber lükata, on läinud oma argumentatsiooniga rappa. Nii ei pea kuidagi paika 1960-ndatel aastatel tekkinud eelarvamus, et evangeeliumide ajalooline väärtus on kõrvaline, sest tegemist on usulise kirjandusega, kui ainult vaadata antud teksti objektiivselt. Muidugi on igal evangeeliumil teoloogiline tähendus, kuid autorite motivatsioon ei moonuta kunagi fakte.

Siin võiks võrrelda Uue Testamendi tekste ja apokrüüfseid kirjutisi, mis levisid keskajal: esimesed on ülilihtsad, teised aga kuhjavad igasuguseid fantastilisi lugusid ja imesid. On selge, et legendid loovad tegusid ja sündmusi mingi idee illustreerimiseks. Matteus ja Luukas ei mõtle välja, vaid kirjutavad, mida nad on kuulnud, kuigi kaasaegsete tunnistus võis neid kimbatusse saata. Selle aja vaimu kohaselt oleks Jumalapoeg pidanud tulema otse taevast – suure au sees – ja mitte ilmuma vaikselt kuskil tähtsusetus linnakeses tagasihoidliku Joosepi perekonda.

Evangeeliumide autorid julgesid kirja panna Kristuse sünniloo, kuigi see võis ka sel ajal paista absurdne, nagu oli absurdne ja isegi põlastusväärt Issanda kannatus ja ristisurm. Kui asetada Jeesuse elusündmused Heroodese-aegsesse kultuurpoliitilisse konteksti, siis selgub, et selles elus paistab kõik skandaalne, algusest lõpuni.

Nii on Jeesuse neitsist sündimine täiesti uus ja uskumatu. Mütoloogias pole ühtegi sellist eeskuju. Mütoloogilistes sündides, kus mingi jumal on isaks, ilmub see alati viljastava võimuna, sigitajana, ja asub füüsiliselt isapositsiooni. Uus Testament esitab olud hoopis teisiti.

Jeesuse sünd neitsist Mariast oli fakt, millest Matteus ja Luukas ei saanud mööda minna, mida nad ei oleks ka osanud ega julgenud välja mõelda. Nad panid kuuldu kirja ja püüdsid selle mõttest aru saada.

Muidugi võidakse ka siin vastuväiteid leida, sest kõik sündmused, mille silmapaistvam osa juhib metafüüsikasse, nõuavad „usku”, igatahes annavad erinevaist allikaist saadud andmete üllatavad kokkusattumused põhjust järelemõtlemiseks.

Anglikaani piiskop John Robinsoni uurimus „Honest to God” lükkab ümber kogu evangeeliumide senise dateerimise. Seni olid Piibli eriteadlased arvamusel, et nimetatud tekstid redigeeriti alles 70 aastat pärast Kristuse surma või veelgi hiljem. Robinsoni arvates on need kirjutatud palju varem, võimalikult 50 ja 60 aastate vahel.

See uudne seisukoht lööb kõikuma mitmed teooriad ja sellepärast ei ole seda ka veel aktsepteeritud. Kuid mitmed uurijad on hakanud märkama nende tekstide heebrea-sugemeid. Nii näiteks analüüsis prantsuse ajaloolane Claude Tresmontart teoses „Le Christ hébreu” evangeeliumide jutustuste struktuuri ja tõestab, et see on põhiliselt heebrealik ja mitte kreekapärane, nagu seni ette kujutati, sest Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles. Sellega saab selgeks, et antud tekstid on kirjutatud sündmustele palju lähemal ajal, kui seda varem arvati.

Igatahes moodsa eksegeesi alusel ei saa enam lahutada meie usutunnistuse Kristust ajaloolisest Naatsareti Jeesusest.

Eesti Kirik

16.12.1990