Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 22

Kuidas saab usku leida? Usk ei tule kogemata, juhuslikult. Usk on Jumala and. Ja kuna Jumal tunneb huvi kõigi inimeste vastu, on ka selline and määratud kõigile inimestele. Aga kõigepealt peab inimene ise tahtma, anni vastuvõtmiseks valmis olema. Kui inimene ei taha Jumalaga tegemist teha, siis Jumal ei sunni end peale. Küllap sellepärast on maailmas nii palju uskmatuid.

Olen kohanud inimesi, kes halisevad, et nad tahaksid uskuda, aga lihtsalt ei suuda. Seal on kindlasti midagi viltu, ent väljastpoolt vaatlejal on raske kindlaks teha, mis nimelt. Võib-olla mingi tõrksus oluliste tõdede vastu.

Ristiusk on totaalne: tuleb vastu võtta kõik või mitte midagi. Kui keegi näiteks aktsepteerib Kristust Jumalana, kuid ei tunnista tema ülestõusmist, siis võib tõesti küsida, kas see inimene on üldsegi kristlane. Meil on kõigil kuri võimalus Pühakirjast välja valida see, mis meile eriti meeldib, ja „unustada” kõik muu, mis kipub meie elu keeruliseks tegema. Meie moraalne laiskus tingib tihti meie usu leiguse või – olematuse!

Jumala anni puhul tuleb muidugi arvestada ka seda, et Jumalal on nii-öelda oma kellaaeg. Ainult tema näeb, kui küps on inimene vaimselt, kuivõrd ta suudab metafüüsilisi tõdesid „välja kannatada”. Mõni jõuab niikaugele alles surmatunnil. Aga mõni on selleks valmis juba lapsepõlves.

Ent usust kõneldes tuleb endale selgeks teha, et Jumala and pole nagu sünnipäevaks saadud kristallvaas, mille paned lauale või kapi otsa, ja mis seal aastakümneid seista võib. Usk on justkui elav organism, mis peab arenema, nagu kõik maailmas areneb – sest nõnda on Jumal seda tahtnud. Ka Jeesus kasvas ja arenes, samuti Maria ja apostlid.

Samuti peame meie kõik edasi minema. Usuand esitab küsimusi ja neile tuleb otsida vastust. Usk ei ole niisiis paljas uskumine, vaid pidev vaimne kasvamine intellektuaalse arutluse ja pingutuse kaudu, palve ja pühakirjalugemisega, millele peaks lisanduma veel soliidne ajalooline kommentaar, mis aitab õigesti aru saada keelelistest väljenditest ja välja koorida sündmuste rägastikust seda ajatut tarkust, mida meiegi sajandil õpetuseks võib võtta.

Olen ise läbi käinud mitmest arenguastmest, kus tundus, et „nüüd on kõik selge”. Kuid uute teadmiste ja veendumuste najal tõusid uued küsimused, ja lõpuks märkasin, et igal juhul on teekond veel pikk …

Vahel antakse pühadele inimestele teadmisi ilmutuste kaudu. Kui Jumal tahab, võib mõni probleem sekundiga selgeks saada; kuid seda juhtub harva, ja ka siis jääb kehtima töö, järelemõtlemise ja võitluse põhimõte. Kuulus Lisieux’ Thérèse suri kahekümne aastaselt, temast öeldi, et vaatamata oma noorusele ja kogenematusele väljendus ta sõnades ja tegudes küpse naise elutarkus. Selgi puhul ei avaldu ainult Jumala and, vaid ka isiklik panus, aktiivne eneserakendamine Püha Vaimu valguses.

Mõned pealiskaudsed kristlased arvavad, et mõistusel pole usuga üldse midagi tegemist. Usk on tundeasi, väidavad nemad. Kuid tunded võivad sundida usu meie tujude teenistusse. Teame, et tunded on muutlikud: täna nii, homme võib-olla hoopis teisiti. Meie suhted jumalariigiga ei tohi nõnda kõikuda. Need peame seadma kindlale alusele, mida võivad ehitada ainult tahe ja mõistus.

Ajakiri Oleviste

1995/2: lk 5