Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 21

Kas ma usun Jumalat? Vastus tuleb spontaanselt ladina keeles: Credo in unum Deum, parem omnipotentem, creatorem cœli et terræ, visibilium omnium et invisibilium („Mina usun ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse”). Sellele järgneb iseenesest kõik oluline kristlikus veendumuses, mis seisab kontsentreeritult meie usutunnistuses, Jumal-Poja kehastumisest kuni surnute ülestõusmiseni.

Sest mis oleks lihtsalt „uskuda Jumalat”? Sageli üsna ähmane ettekujutus, et kuskil kaugel pilvede taga hõljub ehk mingi kõrgem olevus, kes jääb välja meie argielu reaalsusest ja sellega ka meie hädadest ja rõõmudest. Selline Jumala-pilt on kahvatu ja ebamäärane, temast ei ole kasu, aga ta ei sega ka meie plaane. Nagu keegi seda hiljuti ühe prantsuse sotsioloogide ankeedi puhul väljendas: „Kas Jumal on olemas või ei ole, mis see mulle korda läheb!”

Minu Jumal on elav, aktiivne isik, ta on üks ja kolm. Ta on kehastunud Kristuses, ja Kristuse kaudu oleme ka meie osa Jumalast.

Suhe Jumalaga sõltub sellest, milline on inimene. Ja kuna me oleme kõik kuidagi erinevad ka bioloogiliselt, siis ei ole meie sidegi Jumalaga täiesti sama. Jumalat tunda saab kõigepealt Pühakirja kaudu, mis on ju „Jumala sõna”, s.t Jumala tahtel ja Jumala valguses kirja pandud. Sellele, kes kahtleb Pühakirja jumalikus inspiratsioonis, võib vastu seada täiesti inimlikku loogikat: definitsiooni kohaselt on Jumal kõikvõimas ja püha – ta ei valeta ega saa ka lubada, et tema kohta levitataks valet mitu tuhat aastat järgemööda. Kui ta seda lubaks, siis ta ei oleks Jumal. Probleem seisab aga selles, et Jumalasõna on suletud raamat neile, kes tahavad sellest omal jõul „jagu saada”. Jeesus tuletab apostlitele meelde, et nad ei suuda ilma temata midagi teha. Ja ilma Püha Vaimu valgustuseta jääb ka kõige harituma lugeja mõte pimedaks.

Kuid Vaimu abiga muutub paljas uskumine vähehaaval metafüüsiliseks teadmiseks, mis areneb nagu kõik muu meie maailmas. Mõnes ammutuntud, sada korda läbiloetud tekstis võib mõni sõna äkki hakata kiirgama, ja sellest võivad lähtuda uued teadmised ja uued teed.

Kui mõni küsimus saab selge vastuse, siis tõusevad sellest vastusest uued küsimused. Kristlase elu ei tohi olla vaikne nohisemine oma katekismusest kättesaadud tõdede keskel. Kristlane peab iga päev edasi püüdma, või nagu üks preester mulle kord ütles: „Kui te kõndida ei suuda, siis roomake, aga ärge jääge seisma.”

Ergutavaks lektüüriks on ka pühakute elulood ja nende kirjutised. Nagu ma juba märkisin, oleme me kõik erinevad, ja meie erinevus toob esile Jumala erinevaid aspekte. Pühakute elukogemus asetub teatavasse ajastusse ja kannab selle mentaliteeti, kuid igaühe juures võime leida midagi, mis puudutab meid isiklikult, ‒ mis küll on kooskõlas Piibli õpetusega, kuid millest Piiblis pole otseselt kirjutatud. Sest Piiblis on mõndagi jäänud üles tähendamata, sealt leiame ainult olulise, nii-öelda vundamendi ja toese, kuid edasi ehitama peame ise. Ja ehitama õpetab pidev palve.

Eesti Kirik

22.08.1991