Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 20

Intervjuu Fanny de Siversiga

Kirja pani Marika Kusnets

Hakkaks päris algusest peale.

Sündisin Pärnus. Seal käisin ka koolis. Kui Eestimaalt lahkusin, olin natukene üle kahekümne. Läksin Saksamaale ja sealt juba Prantsusmaale. Vanemad jäid siia. Ema suri Siberis. Isa jäi kadunuks. Kui oleksin siia jäänud, oleks ilmselt ka mind Siberisse viidud. Hiljem selgus, et olingi küüditatavate nimekirjas. Miks meie perekond ette jäi? Ma ei tea täpselt, mis kriteeriumide järgi neid inimesi valiti. See oli vist kaunis suvaline.

Mis teist Saksamaal sai? Olite te seal kaua?

Umbes kaheksa aastat. Väga pikk aeg. Jõudsin saksa keelegi ära õppida. Jätkasin ülikooliõpinguid ja olin tantsijanna. Teenisin sellega leiba.

Tantsijanna – kas balletis?

Jaa. Saksa teatris olid kõik tantsustiilid esindatud. Kui ooperikoolist läbi käisid, siis oskasid kõike tantsida. Ka steppi. Nii et vahel, kui tänaval bussi ootan ja närviliseks muutun, hakkavad jalad käima.

Kuidas te Prantsusmaale sattusite?

Tahtsin iga hinna eest Prantsusmaale saada. Sõja lõpul oli Saksamaa jagatud nelja tsooni. Alguses olin Ameerika-tsoonis. Käisin siis veel Würzburgi ülikoolis. Ükskord ütles mulle prantsuse kirjanduse professor, et teate mis, prantslastel on siin oma kultuurikeskus – nad kutsuvad meid külla. Valitigi välja üliõpilased, kes kuidagi prantsuse keelt oskasid. Olin ka nende seas.

Seal oli niisugune ilmelik lugu. Noored üliõpilased, täiesti teine miljöö, pärast õhtusööki istusime salongis … Maja juhataja, leitnant, hariduselt ajaloolane – küsis, mida te teete ja kes te olete jne. Keegi ei rääkinud midagi. Hakkasin siis teiste eest rääkima. Nii naljakas oli – kakskümmend inimest istuvad ja keegi ei räägi midagi. Järgmisel päeval ütles see leitnant mulle, et tahab veel rääkida. Läksin tema büroosse. Siis ta küsis, kes ma niisugune olen, – hoopis teistmoodi. Ütlesin siis, et ma tegelikult sakslane ei ole. Ta kutsus mu sinna kultuurikeskusse, et saaksin aega eksamiteks valmistuda. Olin siis just lõpueksameid tegemas. Seal hakkasingi Prantsusmaad nende inimeste kaudu tundma õppima.

Offenburgis, paarkümmend kilomeetrit eemal, anti välja üht prantsuse kultuuriajakirja. Üks jesuiidi paater ajas seda asja, hiigla huvitav mees. Nemad käisid kogu aeg Pariisi vahet. Pariisis oli üks asutus, mis tegeles Prantsuse-Saksa suhetega. Ja mind saadeti Pariisi, kuna tundsin hästi Saksamaad. Seal hakkaski kõik see asi susisema.

Õpinguid ülikoolis alustasite juba Eestis?

Siin hakkasin prantsuse keelt õppima, siis ladina keelt ja kunstiajalugu. Vaevalt poolteist semestrit – üks terve kooliaasta ja natukene peale.

Olete te pärit usklikust perekonnast?

Ema oli väga usklik. Isa eriti ei olnud. Kummalgi polnud mingisugust teoloogilist haridust. Kõik minu küsimused jäid vastuseta. Ja ega kooliõpetaja ka palju parem olnud. Kui ma midagi küsisin, siis ta ehmatas ära. Vahel küsisin niisuguseid hulle küsimusi …

Millised on hullud küsimused?

Näiteks, mida Jumal praegu teeb? Maailm on ära loodud, kõik on enam-vähem hästi. Nüüd ootame ainult viimsetpäeva – kas see on loogiline? Ei osatud vastata. Aga mind huvitab see, mis praegu on, sest mina elan praegu ja praegu peab ka midagi olema.

Kas te nüüd olete vastuse saanud?

Olen ise vastuse leidnud. See on selge – Jumal on vitaalne. Ta teeb kogu aeg midagi. Maailma loomine käib edasi. Kuni lõpuni. Täna, homme, ülehomme …

Keegi ütles kunagi, et minu teooria on niisugune-naasugune. Olen nõus selle kõik prügikasti viskama, kui keegi pakub loogilisema süsteemi asemele. Aga teist sellist lihtsalt ei ole. Ainukene süsteem, mis on algusest peale lõpuni koherentne, tihedalt seostatud, on piiblisüsteem.

On Jumala tunnetamine teid mingit pidi aidanud või – kuidas see teis toimib?

Igal inimesel avaldub see kindlasti isemoodi. Sel teemal on väga raske vaielda, sest Jumal räägib peamiselt sündmuste läbi, isiklikult räägib ta võibolla väga vähestega. Ja neist sündmustest peab siis katsuma kuidagi aru saada.

Kas teie jaoks on usk emotsionaalne?

Emotsionaalne? Väga vähe. Emotsioonid on kahtlased asjad. Kui hammas valutab, siis läheb kogu süsteem sassi.

Minu arusaamist mööda on usk metafüüsiline teadmine. Kõik kuulub kokku. Inimene on tervik. Nii et emotsioonid tulevad kaasa igal juhul. Aga emotsioonid on minu arust teisejärgulised.

Jumalaga võib vahel isegi raksu minna. Siis tulevad emotsioonid vahele.

Ükskord juhtus minuga niisugune naljakas lugu … Ma ei tea, järsku ei maksa sellest kirjutada – see on niisugune natukene hull. Olgu …

Elan 15 kilomeetrit Pariisist. Koju sõidan rongiga. Jaama juures on üks kirik, seal on igal õhtul missa. Enne kui rongi peale lähen, astun ikka kirikusse sisse. Sel õhtul oli mul kuidagi kiire. Vaatasin kella, et jään vist rongist maha. Läksin enne missa lõppu ära. Jooksin, ise tulivihane. Jaamas oli mul kuidagi iseäralik tunne, justkui oleks keegi kõrval. Aga rongi sain kätte – selle, mida olin tahtnud. Muga polnud ammuaega niisugust asja juhtunud – unustasin rahakoti rongi. Kell kaheksa õhtul jõudsin koju – võtmeid pole, raha pole. Kuskilt helistada ka ei saa. Mida teha? Hüppasin bussi peale. Bussijuhid tundsid mind, üks laenas kaks franki. Sõitsin jaama. Sealt helistati lõppjaama. Selgus, et rahakott oli alles. See oli tõeline ime. Sõitsin sinna. Koju jõudsin alles südaööl. Mul oli nii häbi, kui kõigest aru hakkasin saama. Sestsaadik ma niipalju enam ei jookse.

Rääkisite ennist, kuidas teid sakslastest hoopis erinevaks peeti. Sellegipoolest küsiksin: on saksa ja eesti rahvus teie arvates sarnased?

Arvan siiski, et see saksa traditsioon Eestimaal on nii sügavale läinud … Igatahes – eestlased sobivad sakslastega palju paremini kui prantslastega. Nad kuuluvad ju samasse kultuuriringkonda.

Aga on nad teie arvates rohkem sarnased või rohkem erinevad? Mis on neis ühist, mis erinevat?

On tõesti huvitav probleem, mis neil just ühist leidub. Vähemalt väliselt tõsine suhtumine ellu. Prantslastel on see kuidagi liikuvam ja pealiskaudsem. Eestlased ja sakslased on palju otsekohesemad kui prantslased. Prantslased väga tihti naeratavad ja lubavad. Sageli aga ei pea oma sõna, või ei saa seda pidada. Kui aga sakslane ütleb „ei” või „jaa”, siis nii see ka on. Enam-vähem. Eestlane samuti. Aga niisugused pisiasjad on elus väga tähtsad.

Mis on vabadus?

Kõigepealt, vabadus on sisemine asi. Vabadus on ka tõe äratundmine. Nagunii me maailmas üksi ei ole. Ei saagi olla. Vabadus selles mõttes, et mul pole üldse mingeid sidemeid – see ei funktsioneeri üldsegi. Kui inimene tunneb ära oma koha Jumala suhtes, siis ta saab vabaks kõigest sellest, mis talle muidu ahelaks muutuks.

Kas absoluutset tõde on olemas?

Jaa. Seda ma usun siiski. Kui Jumal on olemas, siis see ongi absoluutne tõde. Ma arvan, et see on kuidagi loogiline.

Kas inimene saab selle tunnetamiseni üldse jõuda?

Ma arvan küll, et saab. Siiski on tähtis teada, et on terve rida piirkondi või alasid, kuhuni inimene ise ei küüni. Lihtsalt tuleb ära tunda need piirid, mis meil on. Ja juba see teeb vabamaks. Piirid on piirid. Neist ei saa üle, ja sinna pole midagi parata. Jumal üksi saab sealt läbi.

Jumalatunnetus on tegelikult see, mis tuleb Jumalalt, mitte meie poolt. Öeldakse ju, et usk on Jumala and. Seda ei saa välja kaubelda. Aga peab olema mingisugune vastuvõtlikkuse pind. Jumal ise ütleb, mis ta tahab. Igaühele tema võimete kohaselt …

Jumal kutsub põhimõtteliselt kõiki. Ta on ju meid loonud. Meis kõigis on mingi jumalik säde. See on peaaegu Jumala egoism, et jälle kõike enda kätte saada, kui nii öelda tohib. Aga kui inimene ei taha kuulda, siis ei ole midagi parata. Ei saa kedagi päästa tema enda tahte vastu. Muidugi, Jumalal on võimalik inimesega seestpoolt rääkida ja talle teatavaks teha asju, mis meil väljastpoolt ei õnnestu. Võib ka teistpidi olla – et kasvõi üks sõna väljastpoolt mõjub kuidagi, ja pärast algab kasv seestpoolt.

Mismoodi on eestlastele teie arvates mõjunud kättevõidetud vabadus?

See on kole asi. Vabadus mõjub võib-olla alles siis, kui inimene teataval määral ise endast lahti saab. Nõukogulik kasvatus on suure töö ära teinud. Ta on inimesed ära rikkunud. Need, kes siis „niite tõmbasid”, võivad praegu küll öelda, et nad said, mida tahtsid. Ja seda niikaua, kuni inimesed aru ei saa, et nad peavad ise sõrad vastu ajama. niikaua, kui igaüks kisub enda poole ja solidaarsust ei ole, et tule mitte midagi välja.

Aga miks siis inimesed sõrgu vastu ei aja – kas niiviisi on lihtsalt mugavam?

Muidugi on mugavam. Just täna hommikul mõtlesin hea ja kurja probleemi üle. Kurja on maailmas palju rohkem. Pealegi hakkab paremini silma. Huvitavam ka – kisa ja kära alati … Vaata, kui kerge oleks praegu võtta üks taldrik ja vastu seina lüüa. Sekundiga on puruks. Aga hakka siis parandama – otsi materjali, vooli ja pane ahju … Lõhkuda on alati kergem, kuidagi lõbusam ka. Siis juhtub midagi. Põnev ju. Aga selle peale, mis pärast välja tuleb, ei taha keegi mõelda.

Kurjal on mitu aspekti. Kõik rõõmustasid, et kommunism langes ja Nõukogude Liit lagunes. See oli omamoodi ime küll. Aga arvata, et kõik, mis selles halba oli, kadus nüüd ära – kuidas võib nii lollisti mõelda? See kõik on alles, ainult teises variandis, teise maski ja nime all.

Mis on patt?

See on ju kapitaalne küsimus – miks maailmas kõik segamini on.

Mind õudselt häirib sõna „pärispatt”. Tegelikult on see „algpatt”. Sellest saaks iga inimene aru. Mäletan, kui meil koolis räägiti pärispatust. Siis tuli välja niimoodi, et üks patt on päris, kuskil minevikus, ja teised ei ole päris. See sõna tuleks välja rookida.

Algpatt on ju igal pool sees. Kui seda ära ei tunne, siis ei saa ka millestki muust enam aru. Kogu see kole kupatus, mis meile vanematega kaasa tuleb, sellele ehitad ju ise veel patte peale. Lõpuks on nii, et oled kuhja all, ja ei saa üldse enam välja.

Mis inimene selle vastu teha saab?

Kõigepealt peaks ära tundma, et see tõesti nii on. Et tal endal on ka see sees. Ja kui äratundmisele on jõutud, siis kutsuda Jumal appi, et inimene natukene sealt välja saaks.

Ma leian, et piht on väga tähtis. Kui pead sõnadesse panema selle, mis sulle endale silma hakkab, siis saab asi korraga selgeks. Ka see, et sa ise pead otsima ja aru saama, kes sa oled. Et tunnetad ise oma piire, ja seda, et ainult Jumal saab siin midagi muuta. Piht on sakrament ja annab jõudu.

Olete suurema osa oma elust Prantsusmaal elanud. Tunnetate end prantslase või eestlasena?

Praegu olen kuidagi mõlemad korraga. Olen sealt ikka väga palju kaasa saanud – suurema osa haridusest ja kõigest muust. Mõtlen ka seda, et kui inimene sünnib kuhugi, siis see on tema koht. Ja see koht on tähtis maailmaajaloo kontekstis. Usun, et meie hoolde on antud üks tibatillukene tükikene maailmast. Selle eest kanname ka vastutust. Kui ma olen Eestisse sündinud, siis mitte kogemata. See oli millegi pärast. Tulin Eestisse sellepärast, et ma ei saanud enam teisiti teha. Ajasin vastu ja igasugust janti oli. Lõpuks oli pilet käes – sõida nüüd, või umbes nõnda. See siiatuleku-lugu oli tõesti niivõrd imelik, et ma kunagi kirjutan sellest vist raamatu.

Elu tuleb võtta väga tõsiselt. See pole mitte naljamäng. Kui mind siin vaja on, siis ma tulen jälle. Kui ei ole, siis ma ei tule, ja siis ei ole sellest ka kahju.

Millised on teie suhted müstikaga?

Müstika ei ole põrmugi nõiakunst. Ei oskagi piiri panna. Rahva silmis on see midagi väga iseäralikku. Meis kõigis on midagi iseäralikku. Minu arvates kuulub see igapäevase elu juurde. Maailm on täis imesid. Aga inimesed lähevad mööda ja ei vaata.

Müstika on võib-olla ehk nähtavuse piiri ületamine. Igaühel omad mõõdud, igaühel ka oma talent selleks. On niisuguseid inimesi, kes reisivad ajas ja ruumis. Ja palju rohkem, kui me arvata oskame. Aga see pole üldse tähtis, ma arvan. Need on lihtsalt teatud võimed. Mõni on muusikas andekas, mõni maalib … Umbes sama lugu. Tähtis on see, mis me antud võimega peale hakkame.

Milles seisneb teie arvates õnn?

Kuidas keegi võtab. Ka õnnel on mitu tasandit: suured ja väikesed õnned. Öeldakse ju, et õnn on Jumala taseme saavutamine. See õige õnn. Aga igapäevase piirides – tõe äranägemine ja selle aktsepteerimine. Äranägemine üksi ei tee õnnelikuks. See, kui oma keskpärasusest aru saad, võib elu hoopiski hapuks ajada.

Mis on selle tõe sünonüüm?

Jumal ja kõik, mis kuulub sinna juurde. Tõde on Jumal. Ja seda me kõik ju otsimegi. Ka siis, kui me talle nime ei anna.

Siin maa peal saab õnnelik olla kõige paremini siis, kui võitled mingi hea ja õige asja eest, mida ise ka usud.

Teatud mõttes eneseteostamine. Kuulub see sinna hulka?

Igal juhul, on isegi ette nähtud ja tarvilik. Meile kõigile on antud mingid talendid, ja neid ei tohi maha matta. Need ei kuulu üksnes meile.

Ütleme; inimene arvab, et on loodud midagi tegema. Aga kui ta seda tegema hakkab, selgub, et teeb hoopis halba. Kas ta peaks siis eelnevalt kindel olema asja õigsuses, või kuidas sellega on?

Raske probleem. Minul on selle tarvis niisugune tehnika. Mõtlen ja kaalun, ja kui ma kahtlen, siis lihtsalt ei tee. Aga mõnikord on nii, et see kahtlus pole ka päris selge. Siis teen nagu suudan. Aga kui ma päriselt kahtlen, siis jätan tegemata. Kui teen ja pole päris kindel, siis ütleb Jumalale, et otsustagu Tema minu asemel. Siis tuleb otsus igal juhul. Jumal ei saa ju kellegi küsimusele vastamata jätta. Ta vastab ehk omamoodi, aga vastab.

Kui katusel on kivi ja kukub sealt lagipähe, siis ei ole see mitte kogemata. Selline on minu veendumus. Ma ei tea, kas üldse on mingit kogemata-asja. Ehk niisugused, mis üldse ei loe, mis on täiesti kõrvalised. Kui midagi olulist juhtub, siis on see kindlasti tagamõttega. Igasugused kohtumised näiteks. On inimesi, kes kohtuvad ja ei vaata teineteist üldsegi. Siis võib-olla lähevad nad millestki mööda – ei tea ju. Kui aga vaadata inimesi, kes tee peal ette tulevad, võib avastada imelikke asju …

Üks preester ütles mulle hiljuti, et ükski päris õige asi ei teostu kunagi ilma takistusteta. Kui kõik väga lihtne näib, on midagi viltu. Saatan astub ainult siis vahele, kui asi ära tasub.

Eesti Kirik

22.12.1993