Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 18

Elu on raske. Ajad on halvad. Aga ega hädaldamine päästa. Kirumine ka mitte. Juba Augustinus ütles oma rahvale: „Mis te virisete, et ajad on halvad, katsuge ise olla paremad, siis on ka ajad paremad!”

Tõepoolest, kui võtaksime end kokku ja püüaksime olla paremad, siis muutuks mõndagi selles segases maailmas. Kui otsustaksime, et ei astu enam teistele jala peale ega kasuta elus edasijõudmiseks küünarnukke. Kui läheksime appi oma jõu kohaselt – seal, kus on tõesti abi vaja.

Me ei ole loodud üksi elamiseks. Meie kaasinimestel on tähtis osa meie arengus, õnnes või õnnetuses. Selleks et olla õnnelik, on meil tarvis sõbralikke, heatahtlikke kaasinimesi. Kuid selle asemel, et ootama jääda teiste sõprust või armastust, peaksime kõigepealt ise muutuma armastusväärseks.

Lahkust ja abivalmidust nimetatakse tänapäeval solidaarsuseks. Üks prantsuse psühhosotsioloog väidab, et ängistavates oludes mõjub see sõna „parandavalt”. Kahjuks esineb see päästev lahendus peamiselt perekonna raamides. Väljapoole ta enamasti ei ulatu. Põhjuseks võib pidada umbusku: ma aitan teda, aga tont teab, mis ta minu abiga peale hakkab? Ja siis ükskõiksus vana tuntud lööklause järgi: „Pole minu asi.”

Ükskõiksus on eriti hädaohtlik. See eraldab, isoleerib. Inimene, keda maailma sündmused ei puuduta, kes naabreid ei näe, looduse ilu ei märka, väljaspool iseennast millegi vastu huvi ei tunne, jääb varsti üksi. Iseenese suletusse. Ja on lõpuks õnnetu.

Solidaarsus aitab mitmesuguseid takistavaid vaheseinu murda. Üks mu naaber kannatab mitme tervisehäda käes ja on nüüd sattunud ka vastuollu kahe perekonnaliikmega. Et mitte nutta ja ka mitte vihastada, paneb ta oma päevaprogrammi teiste abistamise. Ta aitab ühel vigasel vanainimesel sisseoste teha, jagab asjahuvilistele naabripoistele postmarke ja naeratab neile, kellel on hirm üksinduse ees. Nõnda kannatab ta ka isikliku valu ja pingelised suhted paremini välja, saab paremini aru neist, kes teevad midagi valesti, ja jõuab andestada.

Inimsuhete väärtustamine õpetab ümbritsevat maailma teistsuguse pilguga vaatama, märkama loomade eripära ja võlu, hindama esemete ilu ning avastama nende sümboolikat.

Vestluses ühe antikvaariga arutasime seda moodsa inimese rahuldamatuse draamat. Millestki ei ole küllalt, seda ja teist oleks vaja rohkem, kiiremini, vägevamalt! Inimesed ei tunne enam asjade väärtust. Vanavanematelt päritud huvitavad toolid ja riiulid visatakse ära või müüakse maha ja ostetakse nende asemele labast plastmassist aiamööblit.

Antikvaari lapsepõlv oli 20. sajandi algupoolel. Väikese poisina oli ta kunagi saanud jõulukingiks ühe apelsini. „Kujutage ette, üks apelsin! Üks lõhnav punakaskollane särav apelsin! Ma vaatasin seda kolm päeva, enne kui sööma hakkasin. Ja ma olin õnnelik. Oi, küll ma olin õnnelik!”

Kui ma nüüd lähen aed- ja puuvilju ostma ning võtan vahel ka kahekilose koti apelsine, siis mõtlen sellele säravale jõuluapelsinile ja poisikesele, kes oli nii õnnelik, kui üks inimlaps üldse saab õnnelik olla.

Õnn pesitseb vahel päris pisikestes asjades. Selleks et teda üles leida, peab tähelepanelikult elama.

Elukiri

2009/12: lk 31