Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 14

Jõulukaarte kaunistavad mitmesugused sümbolid. Seal on kuuseoksi ja küünlaid, lund ja piparkooke. Kristlikult meelestatud publikule pakutakse ka pilte „pühast perekonnast”, mis tulevad enamasti muuseumidest ja kunstigaleriidest. Siin istub neitsi Maarja rikkalikult volditud mantlis ja hoiab Jeesus-last „põlvede peal”, nagu me „Püha öö” puhul laulame. Tavaliste rekvisiitide juurde kuuluvad paar tiibu lehvitavat inglit ning üllatunud silmadega eesel ja lehm, kel on Assisi Franciscusest saadik au seda stseeni pealt vaadata.

Maarja taga või kõrval aga seisab veider vanamees, kes mulle ammu närvidele käib. Tema juuksed on valged ja habe samuti, ja ilme enamasti pahur või hädine. See raugastunud tüüp peab kujutama Maarja seaduslikku abikaasat Joosepit! Ja kuna renessansisajandid maalivad hoolega jõuluteemalisi pilte, siis leiame seal mitmesuguseid Joosepeid, üks nigelam kui teine.

Olgu see siis Giotto või Dürer või Anton van Dyck, kõik esitavad Joosepit, nagu oleks see Maarja vanavanaisa. Mitmes kohas on tema juuksed juba välja langenud, nagu näiteks Lucas Cranachi „Põgenemisel Egiptusse”. Isegi Fra Angelico, keda peetakse vaimsemaks kui teisi tema aja kunstnikke, annab Jeesuse kasuisale Egiptuse teel kõhna kurva näokese ja valged juuksed musta mütsi all. Võib küsida, kuidas niisugune vilets mehike üldse julges sellist pikka teekonda ette võtta.

Aga anonüümsed ja vähem tuntud meistrid on siin veel leidlikumad. Ühel 15. sajandi lõuendil komberdab vanake juba kepiga.

Mida tähendab see häbematu gerontomaania?

Aga kõigepealt: kas Joosep võis üldse selline olla?

Teame, et antiikajal pandi tütarlapsed varakult mehele. Maarja vanemad olid sügavalt usklikud inimesed. Nende tütreke võis olla umbes 15 aastat vana ja talle tuli leida sobiv, väärikas kosilane. Oleks olnud võimatu niisugust neiut mõnele rikkale saja-aastasele voodisoojendajaks maha müüa. Muide, Joosepi puusepa-ametiga ei saanudki erilist rikkust kokku ajada. Aga see nõudis füüsilist jõudu, tugevaid muskleid, et käia metsas puid raiumas ja need omal jõul koju tirida. Joosepil – nagu ka Jeesusel – pidi olema atleedikeha.

Raugalik Joosep lapseohtu Maarja kõrval oleks ka ergutanud külarahva keelepeksu. Naatsaret oli väike alev, kus inimesed tundsid üksteist ja kõik sündmused leidsid vastukaja naabertänavas. Naised käisid kaevul vett toomas – see kaev on veel tänapäeval olemas – seal jutustati uudiseid, sõeluti külaklatši. Mida oleks arvatud noore tüdruku mehest, kes seisab veel vaevalt püsti? Tänapäeval ütleksime: näe kus va pedofiil! Et kutsu kas või politsei!

Paistab selge, et Joosep pidi olema noor. Juba Avila püha Teresa, kes Joosepist eriti lugu pidas, sõdis selle perversse kuju vastu meie maalikunstis. Ja üks realistlikemaid portreesid Joosepist tulebki Hispaaniast, nimelt El Greco pintsli alt. Ka Rafaeli „Abielu sõlmimisel” pole viga …

Aga millest võis selline rumal traditsioon – kujutada Joosepit raugana – välja kasvada?

On legende, mis jutustavad, et Joosepil oli juba olnud naine ja trobikond lapsi laiali ilma peal, ja nüüd, kus mehe elu oli ära elatud ja surm juba silma ees, annab Jumal talle käsu Jeesus-laps oma hoole alla võtta ja ema Maarja neitsilikkust kaitsta. Tohoh!

Ja siin ongi konks! Kogu meie kultuur piinleb seksuaalsuse kinnismõtteis. Selle ületähtsustamine on aktuaalne nüüd j a oli seda ka ennevanasti. Me ei suuda ette kujutada, et üks noor ilus neiu ja üks elujõuline noormees suudaksid elada ühe katuse all „ilma-et-midagi-juhtuks”! Et armastus võib olla tugevam kui kõik loomulikud tungid, et on olemas ideaalid, mis annavad jõudu, sisendavad vaimsust ja julgust kõigest argisest välja trügida. Elada kangelaslikult.

Meil on raske mõista Pühakirjas esinevaid sündmusi ning kujusid. Kas mitte sellepärast, et me rabeleme kogu elu aeg mitmesugustes painajalikes soovunelmates ja illusioonides: seks, raha, võim … Öeldakse, et Tõde teeb vabaks!

Eesti Ekspress (Areen)

12.01.2008