Читать книгу Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I - Fanny de Sivers - Страница 9

Juba novembri algusest saadik on kõik poed ja vaateaknad täis sätendavat kribu-krabu. Jõulud kuuluvad meie ajastu aastalõpupidustuste hulka, kus perekonna- või lastepüha virvendavale küünlavalgusele järgneb uusaasta ilutulestik paukuvate šampanjapudelitega. Detsembri viimased päevad on „pühendatud” lõbutsemisele.

Mida jõulud algselt tähendavad, see on peaaegu meil kõigil meelest läinud. Petlemma lugu on kaugel ja meie elus, nagu ka ajaloos, on vahepeal juhtunud mitmesuguseid muid lugusid, mis täidavad meie mõttemaailma. Aga hinge on jäänud mingi kipitav igatsus, lootus hallist argipäevast välja vaadata, avastada rõõmu ning armastust, kuigi ka need mõisted ei paista enam täiesti selged.

Arvan, et kui muud ei ole, siis aitavad kuusk ja küünlad siiski mingil viisil täita meie hingelist tühimikku. Võime võtta eeskuju sellelt Prantsusmaa Mooseli maakonna Meisenthali klaassepalt, kel ei olnud õunu jõulupuu ehtimiseks, sest 1858. aasta talv oli kõik viljapuud ära külmetanud. Ehtsate ubinate asemel meisterdas ta klaasist pallikesi, mis vallutasid varsti kogu Euroopa ja säravad nüüd kõikides värvitoonides. Lastele pakuvad need alati suur rõõmu ja sümboliseerivad nõnda nähtamatu maailma imesid.

Minu lapsepõlve jõulud olid niisama pealiskaudsed kui tänapäeva keskmise kodaniku aastalõpupühad. Kõigepealt serveeriti vägev õhtusöök haneprae või verivorstidega, siis süüdati küünlad kuusel ja jagati kingitusepakikesed välja. Seejärel ütles keegi, et nüüd peavad lapsed laulma. Lapsed laulsidki „Püha ööd” ja „Neil karjastel väljal”. Vanemad inimesed kuulasid pisarsilmil, mälestades oma kadunud noorusaega.

Minu ema ei lausunud sõnagi, aga tundsin, et tema südames tõusis küsimusi. Kahjuks ei liikunud meie ümbruses kedagi, kes oleks suutnud ja tahtnud talle avada uusi aknaid Tõeluse äratundmiseks. Igatahes jõuluööl jättis ema kõik lambid põlema. Kuigi elekter oli kallis ja meie pere rahakott polnud eriti rikas. „Teeme seda selle öö valguse pärast,” ütles ema.

Mõeldes emale, kerkib kujutlusse pilt sellest, kuidas võiks rikastada meie harjumusekohaseid ja mõnevõrra igavaks muutunud jõulupühi. Lisada kuusele, küünaldele, vorstidele ja muudele peotoredustele midagi uut, millel oleks võib-olla positiivseid tagajärgi kogu järgnevaks aastaks.

Mitmed prantsuse pered hoiavad jõululauas „kohta vaesele”. See on tegelikult sümboolne, sest „vaene” ei tea ju oma kohta üles otsida, ja kui teabki, siis ta tihti ei julge. Aga teda peaks kutsuma. Kas ei oleks hea idee oma ümbruses ringi vaadata ja leida inimesi, kes elavad üksi või halbades oludes ning kellel oleks vaja sõprust ning soojust? Kutsuda näiteks jõulukülaline kuskilt vanadekodust, kel oleks hea meel oma lapsepõlve meenutada, käesolevatest muredest jutustada, veeta paar mõnusat tundi oma uute sõpradega.

Südamlikud suhted kaasinimestega osutuvad alati rikastavaks. Meil kõigil on teistele midagi anda ja neilt midagi vastu võtta. Seosed, mis tekivad ühel jõuluõhtul, võivad areneda järgnevatel nädalatel ning kuudel ja viia meid tasapisi, peaaegu märkamatult, jõulumüsteeriumi tunnetamiseni.

Elukiri

2007/12: lk 42