Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 10

„Efendi Yaşim?”

Hellebardiga sõdur lükkas väravamaja ukse lahti. Yaşim nägi väljas väikest kinnist tõlda, mille ust teine sõdur avali hoidis.

„Palun, efendi.”

„Kuhu me läheme?”

„Me peame kiiresti tegema, efendi.”

Yaşim ronis tõlda ja sõdur lõi ukse kinni. Yaşim kuulis, kuidas ta kutsarile midagi hõikas, ja jõnksatusega, mis paiskas ta vastu nahkistme ilunööpidega seljatuge, hakkasid nad liikuma. Tõld kägises ja kõikus; Yaşim leidis pimedas nahast aasa, millest kinni hoida. Tõlla aknad olid tihedalt kardinatega kaetud, aga ta kuulis rataste klobinat munakividel ja tundis pehmemat õõtsumist, kui nad jõudsid mudaste, sillutamata tänavate piirkonda.

Yaşim lükkas kardina kõrvale ja piilus välja. Algul nägi ta vaid kõrgeid tühje seinu, kuid siis pööras tõld järsult paremale, paisates ta jälle vastu seljatuge, ning nad veeresid läbi Kõrge värava alt, mis oli saanud impeeriumi valitsuse sümboliks.

Kutsar tõmbas ohjadest, tõlla veeremine aeglustus, uks avanes ja noor prantsusepärases mundris ja mütsis mees andis Yaşimile au. Kui nad trepist üles kiirustasid, kõlksus noormehe mõõk vastu marmorastmeid; siis olid nad eesuksest läbi ja sibasid mööda koridore, kus küünlavalgusest piidlesid neid murelikud näod ning uksed avanesid nende lähenedes hääletult.

Yaşim teadis täpselt, kuhu nad lähevad. Ta oli seal ennegi käinud – nendes ruumides elas suurvesiir, mees, kes hoidis sultani nimel impeeriumi ohje.

Kadett avas ukse ja juhtas ta käeviipega sisse.