Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 15

Vend Palamedes pööras võtit lukuaugus ja astus kõrvale.

„Ühest korrast oli mulle enam kui küll, efendi.”

Yaşim tõstis käe, sikutas turbani otsa lahti, vabastas mõne keeru jagu riiet ja keris selle endale suu ja nina ette. Lükkas siis ust.

Ruum oli tühi, selle trellitatud aknast paistis päike; keset põrandat lebas veeloigus laip. Esimesel pilgul tundus, nagu oleks see hakanud põrandasse sulama. Kätel ja jalgadel ripendas lahtine nahk, pea oli laialivalguv tomp.

Yaşim kükitas laiba kõrvale, püüdes näha naha ja riide eraldusjoont. Mehe nägu oli nagu heledate karvatriipudega lillkapsas, see ei öelnud Yaşimile kuigi palju. Oli heledate juustega moslemeid ja heledate juustega kristlasi – järele mõeldes oli heledajuukseliste seas kristlasi ehk rohkem. Mehe nahk oli kauasest vees ligunemisest kortsus, pehme ja kühmuline nagu letile seatud lambaajud lihaturul. Suu tumedast klombist läks silma poole kõvema naha riba ja liha oli pundunud üle selle. Tundus, et tegemist oli vana armiga.

Yaşim kiristas hambaid ja lükkas sõrmed kiiresti mehe kukla alla. Ta hingas vähehaaval, aga iga hingetõmme tõi suhu lääget mädanemise haisu. Nahk oli pehme. Ta tühjendas teadvuse mõtetest ja kobas sõrmedega läbiõmmeldud särgiserva järele. Paistis, et mees kandis ka aluspesu: käisteta vesti ja pükse. Ta tundis õmblust ja sikutas seda, vabastades riide paisunud pehme liha vahelt.

Yaşim tõmbas vöölt väikese noa, võttis vabastatud kraeserva vasakusse kätte ja pistis noa selle vahele, lõigates särgi kaelast õla poole lõhki. Riie lagunes kergesti.

Laiba lahtiriietamine mattis tal hinge; korra läks ta ukseavasse ja toetus piidale, et värskemat õhku hingata, higi silmades kipitamas. Munk oli uksele selja pööranud, mulla jälgis aga nukralt Yaşimi kimbatust, suunurgad kaastundlikult allapoole. Yaşim viipas talle, andes mõista, et läheb veel aega.

Kui ta riiet mehe roiete kohalt lahti lõikas, vajus käsi aeglaselt tagasi. Yaşim silmitses seda mõne hetke kulmu kortsutades.

Kui ta lõpetas ja päikese kätte astus, tundis ta järsku iiveldust, kuumus näis tahtvat ta kõhu tühjaks imeda, ta öökis ja oksendas.

Munk tõi kausi veega ja puhast riiet. Yaşim küüris käed puhtaks.

„Minu arvamust mööda oli ta kristlane,” ütles ta lõpuks. Ta loputas noa üle ja hõõrus seda riidega, kuni tera läikis, pistis siis noa tagasi vöö vahele. „Heledad juuksed, ümberlõikamata. Mitte üle neljakümne – võimalik, et palju noorem. Tugev. Suurt kasvu mees.”

Mulla murelikkus tundus pisut järele andvat. „Mul on hea meel sinu otsusega nõustuda, efendi Yaşim. Palvetundides ma räägin sellest usklikele ja mürgel vaibub.” Ta pöördus munga poole. „Mul on meie kõikide pärast hea meel, et see küsimus on lahendatud.”

Väravas piilus vend Palamedes läbi luugi välja.

„Mulla, seal on ikka veel mõned mehed.”

„Siis ma lähen ja räägin nendega.” Mulla Dede astus päikese kätte.

„Kui see väga suurt tüli ei tee, siis ma paluksin veidi vett,” ütles Yaşim.

Köögis tegid mungad kõrgetest akendest paistvas päikesevalguses ettevalmistusi õhtusöögiks. Nad vaatasid Yaşimi uudishimulikult, kuid ei öelnud midagi. Vend Palamedes otsis talle peekri ja täitis selle pika tilaga kannust.

Yaşim võttis peekri vastu ja jäi siis kõhklema. „Mitte samast kaevust?”

Munk raputas tõsiselt pead. „See on sisemisest kaevust, efendi.”

Yaşim jõi. „On üks asi, mida ma ei mõista, vend Palamedes. Kas me võime omavahel rääkida?”

Munk kõhkles. „Me võime minna minu kongi, efendi.”

Munkade kongid olid ridamisi kitsa, päikseta siseõue mõlemas küljes – neid nähes meenusid Yaşimile kohe eunuhhide eluruumid sultani haaremis. Vend Palamedese kongis oli kitsas voodi, laud ja puust tool. Laual oli pragunenud nahkköites raamat, selle kõrval õhuke märkmik. Märkmiku kõrval oli sulg. Tindipudel oli laua kaugemas nurgas koos savikannu ja tühja klaasiga. Voodi kohal seinal rippus puust krutsifiks, selle all väike plaadike. Mingit kirja plaadikesel ei olnud. Põrandaplaadid olid tumeroosad ja sajandite jooksul sammudest lohku kulunud.

„Kes ta oli?”

Munk laiutas käsi. „Then xero.” Ma ei tea.

„Keegi täiesti võõras?”

„Me elame eraklikku elu, efendi Yaşim, aga muidugi on see saar meie kodu. Surnud mees pole preester ega munk. Ta pole moslem ega juut, nagu sa kindlaks tegid. Me ei tea, et keegi usklik – tähendab, meie usku – oleks siin saarel kaduma jäänud… või õigupoolest kogu saarestikus.”

„Kuidas te ta kaevust välja tõite?”

„Me tegime lõuendist midagi lingutaolist. Vend Andrew lükkas kaevus laiba selle peale ja siis tõmbasime ta üles. Ja me paigutasime ta sinna, kus ta praegu on.”

„Kas keegi vaatas surnukeha üle?”

Vend Palamedes ajas põsed punni. „Vaatas üle? Me ju nägime, et ta on surnud.”

„Meie?”

„Mina ja vend Andrew viisime ta sinna põrandale.”

„Ja pärast seda? Kes veel laipa vaatamas käis?”

„Ma ei saa sinust hästi aru, efendi. Me saatsime kubernerile sõna, muud ei midagi. Me pole vastust saanud.”

„Ma mõistan. Te asetasite laiba põrandale ja pärast seda polnud kuni minu tulekuni keegi seda ust avanud?”

„Inimese laibas pole midagi vaatamisväärset,” vastas munk jäigalt. „Keegi ei tundnud teda.”

Yaşim noogutas aeglaselt. „Sa ei vastanud mu küsimusele.”

Munk pilgutas silmi. „Efendi?”

„Kes veel laipa nägi – lisaks sinule ja vend Andrew’le?”

Vend Palamedes niisutas huuli. „Ma… ma ei mõista.”

„Võib-olla su pea on nõrk – või siis mitte. Aga kõht on sul vastupidav, vend.”

Munk vaikis.

„Sa lõikasid tüki nahka mehe kaenla alt.”

Vend Palamedes istus järsult voodile. „Ma tahtsin… ainult… pahandusi vältida,” ütles ta vaikselt ja pani käed süles kokku.

„Tätoveering ehk?”

„Midagi sellesarnast.”

„Näita mulle. Palun.”

Munk raputas pead. „Ma viskasin selle ära.”

Yaşim hammustas huulde. Ta suu oli kuiv. Ta sirutas käe savikannu järele.

Vend Palamedes kahmas kannust. „Ma toon vett juurde.”

Aga Yaşim oli kannu sanga kätte saanud ja kui munk haaras, tõmbas ta kannu eest ära. Vesi loksus kannusuust välja ning pritsis ta randmele.

Ta pööras kätt ja keeras kannul põhja ülespoole. Vesi voolas põrandaplaatidele.

Kui Yaşim kannu maha pani, oli tal peo peal tükk nahka.