Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 11

Mahagonipuust laual põles lamp.

„Tule sisse.”

Vesiiri hääl kõmises diivanilt, mis paiknes toa teises otsas seinaorvas. Yaşim vaatas hämmeldunult sinnapoole. „Husrev? Paša Mehmet Husrev?”

Diivanile lähenedes nägi ta ristijalu istuvat kogukat meest, õlgadel tšerkessi rätt ja peas tuttidega kaunistatud, nokata müts.

Paša viipas diivani suunas ja ta sõrmus välgatas valguskiires. See oli suurvesiiri ametitunnus, aga seni oli Yaşim näinud seda kellegi teise sõrmes.

„Muutused, efendi Yaşim,” urahtas paša nagu Yaşimi mõtteid lugedes. „Muutuste aeg.”

Yaşim toetus diivaniservale. „Paša,” pomises ta aupaklikult, mõeldes, kuidas muutus aset leidis ja mis on saanud paša Midhatist. „Mind peeti palees kinni. Võtke vastu mu õnnitlused.”

Husrev puuris teda väsinud pilguga. Ta rääkis väga vaikselt, peaaegu sosinal. „Sultan on väga noor.”

„Me peame olema tänulikud, et ta saab toetuda teie kogemustele,” vastas Yaşim viisakalt.

Vana paša mühatas. Ta pani sõrmeotsad näo ees kokku ja silus siis vuntse. „Ja kuidas palees oli?”

„Sultan Mahmuti naised olid aeglased lahkuma.” Yaşim hammustas huulde – ta poleks pidanud seda niiviisi ütlema. Arvestades, kui kiiresti Husrev ise oli tegutsenud.

Ehk mõtles paša Husrev samamoodi, igatahes turtsatas ta teema lõpetuseks ja libistas mööda diivanit Yaşimi poole paberilehe. „Halki kuberneri ettekanne. Kloostri kaevust leiti surnud mees.”

„Kes ta oli?”

Paša kehitas õlgu. „Keegi ei näi teadvat.”

„Aga… kas ta tapeti?”

„Küllap. Tõenäoliselt. Ma tahan, et sa selle kindlaks teeksid.”

„Mõistan, paša.” Juba teist korda sel päeval kästi tal teha kellegi teise tööd.

Paša Husrevi raskete laugudega silmadel ei jäänud midagi märkamata. „Kas ma ütlesin midagi sellist, mis sinus meelehärmi tekitas, Yaşim?”

Yaşim hingas sügavalt sisse. „Mu paša, kas sellega ei peaks tegelema kuberner? Või vähemalt kaadi?”

„Kas ma laseksin sinu kutsuda, kui piisaks käsu andmisest kaadile? Või kubernerile?”

Yaşim kuulis kõmisevas hääles pahameelt. „Andestage mulle, paša. Ma rääkisin mõtlematult.”

Tema üllatuseks kummardus vana vesiir lähemale ja asetas oma hiigelkämbla tema põlvele. „Kui vana sa oled, Yaşim?”

„Nelikümmend.”

„Ma olen näinud, mis võib juhtuda, kui sultan sureb. Kui sa olid alles väike poiss, Yaşim. Tundus, et taevas langeb meile kaela. Bayraktari janitšarid ründasid Topkapi paleed. Provintsides valitses hirm – ja Istanbuli tänavatel käis võitlus. Moslemid kartsid kreeklasi.”

Yaşim kuulas midagi ütlemata.

„Täna on linn vaikne,” jätkas vana paša. „Aga ilm on kuum ja sultan on noor. Ma pelgan pisut, Yaşim. Meestel on lootused, mida ma veel ei mõista. Mõnel on nõudmisi. Nõudmise ja ähvarduse vahe on nii väike, et hobusekarvgi ei mahu vahele. Ja riik on nõrk. Nagu sa tead, laieneb Venemaa iga päevaga, ja seda meie inimeste arvelt. Tsaari väed on okupeerinud Moldova ja Valahhia kuni Doonau suudmeni välja. Serbia peab end tsaari abiga iseseisvaks. Gruusia ja Armeenia kuuluvad nüüd Venemaale.”

Ta nagistas oma suurte sõrmenukkidega. „Egiptus on tugev. Ammustel aegadel võisime Egiptusega arvestada – need ajad on nüüd möödas. Mehmet Ali ei ole usaldusväärne. Yaşim, me oleme haamri ja alasi vahel.”

Ta võttis oma küünarnuki kõrvalt dokumendivirna ja lasi sel raskelt tagasi diivanile kukkuda. „Nendega siin tuleb mul seda impeeriumi valitseda. Ma pean rahu hoidma.” Ta kehitas õlgu. „Yaşim, praegune aeg on meie kõigi jaoks ohtlik ja ma ei tea täpselt, kus on oht. See võib alguse saada laibast kristlaste kaevus.”

„Ma mõistan, mu paša,” vastas Yaşim. „Teie silmad peavad olema kõikjal.”

„Sest vastasel korral, Yaşim, täituksid nad pisaratega.” Paša hõõrus jämeda pöidla ja sõrmega ninaselga. „Piisab, kui sa lähed homme hommikul,” ütles ta.