Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 5

Kroonprintsi jaoks eraldatud, palee aedade poole avanevate akendega eluruumides toetus Elif aknalauale ja vaatas läbi iluvõre tuvisid. Iga kogupauk pani raske õhu võppuma ja tõukas linnuparved Istanbuli kuplitelt laperdades lendu. Süleymaniye tinakatustelt tõusid nad kõrgele Kuldsarve kohale; seal, kus Kuldsarve veed voolasid Bosporuse väina, plagistasid nad tiibadega Hagia Sophia madala kumeruse kohal; neid tiirles Suure turu kuplite ja Üsküdari Suure mošee poolkera kohal. Ikka ja jälle paiskusid tuvid taevasse ning langesid siis tagasi.

„Enam ei lähe kaua, Elif.” Melda lebas diivanil ja keerutas mustade juuste lokki oma hennaga värvitud sõrmede vahel. „Agaa laseb meid õige pea kutsuda.”

Elif lasi laisalt kuuldavale nõustuva häälitsuse. Ta oli teadnud, et vana sultan on suremas. Kõik teadsid. Kui ta läks, siis läks – veel päev ja öö, ning ta pandi mulda. Kauem poleks saanud selle kuumusega oodata. Surnud, maha maetud, ja kahurid kõmisesid, teatades kogu maailmale, et Abdülmecid on nüüd sultan.

Kõrgel taevas liigutas miski – pöörlev täpp köitis Elifi tähelepanu. Näitsik kergitas õige pisut lõuga.

Ta kuulis kauget kahuripauku ja nägi, kuidas kull alla langes.

Nägi, kuidas küünised välja sirutusid, ning verd ja sulgi, kui need haarasid.

Kui kull saaki hoides maa poole liugles, nägi Elif valitseja paati Kuldsarvelt lähenemas. Selle laperdava baldahhiini all istus kuueteistaastane Abdülmecid, äsja Eyüptis, Prohveti Kaaslase kalmul ametisse astunud uus impeeriumi valitseja.

Ta pööras aknale selja.

„Abdülmecid kannab Osmani mõõka,” ütles ta. Tõmbas siis käega üle kõhu. „Me peaksime tema juurde minema, kas sulle ei tundu nii?”