Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 8

Elif ja Melda jõudsid trepini koridori otsas ning lippasid itsitades ja hingeldades sellest üles.

Ülemine koridor oli tühi. Nad valisid ühe ukse ja tormasid tuppa, kust pidi avanema vaade Bosporusele.

Üks naine kühveldas väikese laua laegaste sisu kotti.

Hetkeks jäid kõik vastamisi põrnitsema. Siis pistis naine kriiskama, Melda aga hüppas tema juurde ja lõi teda lahtise käega vastu põske.

„Lõpeta ära! Lõpeta! Mida sa siin selle kotiga teed?”

Naine pigistas kotti kõvemini. „See on minu! Välja siit!”

Melda haaras kotist. Naine tõmbas seda tagasi ja laud läks ümber.

„Näed nüüd, mida sa tegid!”

Elif haaras naise sallist. Melda piidles kotti. „Mis sul seal on? Mida sa varastad?”

Nad kuulsid koridorist jooksusamme ja üks nende tüdrukutest pistis pea ukse vahelt sisse, kadus siis aga taas.

Kotiga naisel näis olevat raskusi hingamisega. Ta silmad läksid punni ja nägu tõmbus punaseks. Elif sikutas veel viimast korda kõvasti sallist ja Melda haaras kotist. Naine tuikus ja lasi koti lahti. „See on minu,” kähistas ta.

„Jäta nüüd, tädike. Kui see olnuks sinu oma, oleks see sul juba ammu pakitud. Lase nüüd jalga, kao siit!”

Nad lükkasid naise koridori. Naine väänutas käsi, aga neid oli kaks, nii et tal ei olnud erilist valikut. Melda ja Elif surusid seljad vastu ust ja vaatasid, kuidas ukselink lõgises.

Veidi aja pärast oli koridorist kuulda uusi jooksusamme. Ukselink ei lõgisenud enam.

Kaks tüdrukut pöördusid teineteise poole ja pahvatasid naerma.

Pärast tutvusid nad koti sisuga. Lausa naeruväärne, mida need naised püüdsid minema tassida – lauvärv, poolikud roosiveepudelid ja väikesed paberist talismanid. Naine, keda nad olid üllatanud, oli arvanud, et pääseb minema kohvikannuga! Isegi kui ta oleks olnud kohvi kalfa, ei kuulunud see talle. Küllap oli ka muu seal kotis kokku varastatud. Kõik see raha – ja ta polnud isegi mitte ilus.

Elif kehitas õlgu. Need naised olid vanad ja nende sultan oli surnud. Ta mõtles naisele, keda nad olid alumisel korrusel hirmutanud. Võib-olla oleksid nad pidanud tema toa võtma.

Nüüd on meie kord, mõtles ta salli uurides. See polnudki rebides katki läinud.

Aga Elif oli teinud tõsise vea.

Naine seal alumisel korrusel oli emand Talfa. Ta polnud eriti noor ega eriti ilus. Aga ta ei kavatsenud lahkuda. Mustade eunuhhide ülem teda ei käsutanud.

Emand Talfa ei kuulunud kadunud sultan Mahmuti orjade hulka.

Ta oli Mahmuti õde.

Uued tüdrukud võisid sisse tulla. Vennapoeg Abdülmecid võis kolida oma uue palee eluruumidesse. Aga nüüdsest ja alatiseks oli haarem Talfa kodu.

Ta trampis jalgu. Kus oli Bezmialem? Sultani ema peaks olema siin ja käsutama oma poja tüdrukuid. Bezmialem oli nüüd valide.

Talfa põrnitses pahaselt koridori ja nägi tuttavat pruunis mantlis kogu.

„Yaşim!” hüüdis ta. „Kas sa ei saa midagi teha? Kas sa ei saa seda… lärmi lõpetada?”