Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 3

Rannamaja on päikese käes hõbedaseks värvunud puust, kuivast nagu tael.

Õhtu saabudes hakkavad palgid jahtuma. Talad vajuvad paika, lauad tõmbuvad kokku. Vähenevad praod aknaraamide ümber, mille iluvõredes klaasid lõkendavad loojuvas päikeses.

Paša kahe sõudjaga paat libiseb mööda Bosporust nagu kormoran rannamaja poole, eemale Istanbulist.

Ta nõjatub patjadele, selg loojuva päikese poole, ja laseb mõtetel laisalt uidata üle vee, oma püüdluste ja ihade pinnal.

Ta kutsub end korrale. Ta pole ebausklik mees, kuid kiitus ja uhkus kutsuvad kurja silma, mõned mõtted on parem jätta poolikuks.

Ta pöörab peaaegu süüdlaslikult pead. Rannamaja on nii kaunis seal veepiiril, vaadates üle Bosporuse Aasia mägede poole. Õhtusöögi aeg on möödas ja ta kujutleb, kuidas ta kodakondsed valmistuvad magama minema. Ta peaaegu kuuleb rannamaja naginat: selle vanad kondid seavad end ööseks paika, puust liitekohad kriuksuvad ja naksuvad hämaruses.

Ta pöörab pead – ja sirutab käe, just nagu oleks tema võimuses toimuma hakkavat peatada. Nagu saaks ta maja pihku võtta ja ohu eest peita.

Ta väljasirutatud sõrmede vahel leegitseb rannamaja.

See põleb nii kaunilt, otsekui tuiskaks mingi metsik vaim läbi tubade. Aken plahvatab ja sädemed lendavad õhtutaevasse nagu langevad tähed. Trepikojas pöörlevad galaktikad, igas toas helendab päike.

Paša karjatab. Sõudjad vaatavad tagasi. Neil jääb üks tõmme vahele.

Läbi varisevate seinte ragina ja leekide paukumise kuuleb paša karjeid haaremi poolelt, ülemiselt korruselt.

Kui paat puudutab marmorist trepiastmeid, tormab paša maale. Ta suu on lahti, higi voolab mööda nägu alla.

Ta jookseb oiates põleva maja ühe otsa juurest teise poole. Ta tunneb näol kuumust. Ta ei kuule enam oma karjeid.

Aga selle asemel kuuleb ta, et keegi hüüab teda.

„Paša Fevzi! Paša!”

Kaks kätt ulatavad aknast välja kompsu. Paša sirutab käed vastu.

Katus vajub sisse, paisates õhku hulga põlevaid sindleid, mis keereldes maha kukuvad. Paša hüppab tagasi. Aknal seisnud kogu on kadunud. Aken on kadunud.

Leegid kasvavad tulekeeriseks, paša tunneb, kuidas tuul rebib ta mantlit, veab teda tagasi rannamaja poole.

Ta surub kompsu rinnale ja komberdab eemale.

Värav paiskub lahti, kohale tormab hulk mehi ämbrite, konksude ja redelitega. Aga on juba hilja. Mehed jooksevad, ent paša kuuleb talade murdumist ja taevas on hele.

Ta ei pöördu tagasi vaatama.