Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 6

Abdülmecidi tüdrukud jooksid karjana koos, pühkisid trepil mööda mustast eunuhhist, üle lihvitud marmorpõranda, voogasid laiast varjulisest haaremitrepist üles.

Ülemisel trepimademel tüdrukud peatusid.

Kadunud sultani pärast ulgumine ja itkemine oli asendunud raevuhoogude ja hammastekiristamisega. Uksed paiskusid lahti ja lendasid kinni. Naised sööstsid igas suunas. Lapsed jooksid sihitult toast tuppa. Mustad eunuhhid seisid ja väänutasid käsi. Matroonid tänitasid, nõtked tšerkessitarid vingusid, blondid lokid sassis; keegi sikutas väikeses toas kardinaid. Koridoris täideti uisapäisa kotte ja kaste. Üks tüdruk istus kastil ja nuttis, käes purunenud peegel.

Abdülmecidi tüdrukud peatusid, teesklesid hämmastust: kulmud kõrgele kerkinud, sõrmed ehmunud huultele surutud.

„See on vastik,” ütles Elif.

„Süyütsüz,” parandas teda Melda: ebaväärikas.

Elif noogutas. Ebaväärikas oli parem. See oli sobiv haaremi sõna. Haaremil oli oma keel, sõnad ja väljendid, mis tuli selgeks saada, kui sa ei tahtnud paista uustulnukana. Siin räägiti pehmemalt ja sisisevamalt kui rääkisid tänaval tavalised türklased, ülevamalt, rahulikumalt. Haaremi soselemine meenutas pehmeid käsi, see näitas su seisust. Haaremitüdruku hääl oli nagu silitus.

Ainult mitte täna.

Elif järgnes Meldale, kes näis teadvat, kuhu ta läheb.