Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 16

Vend Palamedes tõstis sõrmed näo ette.

„Keegi käis siin, umbes nädal või rohkemgi tagasi. Küsis oma kadunud sõbra järele. Ma mõtlesin… et võib-olla…” Ta jäi vait.

„Keegi?” küsis Yaşim. „Õigeusklik?” Ta pidas silmas, et õigeusklikena kirjeldati tavaliselt kreeklasi – impeeriumis peeti inimeste üle arvet nende usutunnistuse, mitte rassi järgi.

Hetkelise kõhkluse järel vastas munk: „Jah, teatud mõttes õigeusklik.”

Yaşimi silmad läksid pärani. „Teatud mõttes õigeusklik,” kordas ta. See võis tähendada armeenlast või serblast. Pilk munga näole kinnitas, et mitte kumbagi neist. „Venelane,” ütles ta.

Vend Palamedes surus käed kokku. „Palun, efendi Yaşim. Siin kloostris me oleme kiriku inimesed. Me ei otsi venelaste sõprust. Usu mind. Me oleme meelsasti sõbrad kõikidega… aga me peame olema ettevaatlikud.”

Yaşim vaatas kahvatut nahatükki laua peal ja võpatas. Juba aastaid oli Venemaa kreeklasi ässitanud, õhutanud neid mässama, häirinud nende ammust ühtekuuluvust Osmani impeeriumiga.

„Kellele sa kavatsesid rääkida?”

Munk väänutas sõrmi. „Mitte kellelegi. Tähendab… me ei taha pahandusi, efendi Yaşim. Neil päevil võidakse kõigest valesti aru saada. Sa mõistad.”

Yaşim mühatas. Ta võttis munga sule ja silus sellega nahatüki laua peal sirgu.

„See ei ole tätoveering.”

„Ei ole, efendi. Ma ei tea, mis see on. Aga mingi märk on see kindlasti.”