Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 9

Yaşim andis sõduritele käsu pagas tõldadesse viia – uued tüdrukud kippusid juba kõike käperdama. Sõdurid liikusid aeglaselt, lõputu leebusega, silmad maas; naised torkisid neid, klammerdusid nende käte külge.

Kadunud sultanit teeninud naised pidid lahkuma Eski Saraysse, vanasse Pisarate paleesse, mis oli juba sajandeid olnud koduks neile haaremi kaunitaridele, kelle sultan on surnud. Mõned – võib-olla õnnelikumad – neist abiellusid, leidsid endale koha mõne kaardiväeohvitseri või tsiviilteenistuse paša haaremis. Ülejäänutel polnud loota enamale kui kõigist unustatuna elupäevade möödatiksumisele Pisarate palees.

Pagasi äratoimetamine lihtsustas olukorda: naised järgnesid oma asjadele. Teised – need, kes olid küüntega oma põski lõhki kraapinud või asju väikestesse kottidesse toppinud – tundsid järsku, et tuleks teha nii, nagu Yaşim soovitas. Miski sundis neid teda usaldama, just nii nagu emand Talfa ja mustade eunuhhide pealik Ibou teda vaistlikult usaldasid. Haareminaiste erksa sulestiku taustal oli Yaşimi pruun mantel nähtamatuseni tagasihoidlik. Ruumis täis kriiskeid ja nuukseid rääkis ta vaikse häälega, ta žestid olid vaoshoitud. Yaşimis oli rahu, mis pani naised peatuma ja kuulama. Ta vaikne hääl rammestas ja võlus neid, otsekui oleksid selles kaasa kajanud elu raskused. Ehk oli see lihtsalt mehe hääl – kuigi Yaşim polnud igas mõttes mees. Yaşim oli eunuhh. Õhtuks olid naised tõldadesse istunud ja kadunud.

Üleval, oma uues toas võttis Elif välja oudi ja hakkas mängima.

Veidi eemal sama koridori ääres lebas kahvatu naine diivanil ja varjas käeseljaga silmi.

Bezmialem oli kuulnud põrgulärmi ja oma toa ukse lukku keeranud. Ta soovis vaid rahu ja eraldatust.

Võidupäeval, mil ta poeg naasis sultanina paleesse, vaevles Bezmialem peavalu käes.