Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 13

Sultani Besiktasi palees kõlistas emand Talfa tohutut kimpu raudrõnga külge kinnitatud võtmeid.

„Mõned teist,” kuulutas ta, „saavad ka endale oma kohustuste täitmiseks võtmed. Seda korraldab Kislar-agaa – loomulikult minu abiga.”

Nad olid palee alumisel korrusel, kus aknad olid kaitseks võimalike sissepiilujate eest seespoolt rombikujuliste iluvõredega kaetud.

Tüdrukud vältisid üksteise pilke, keegi ei tahtnud tunduda jultununa. Paljud lootsid saada endale võtme ja sellega kaasneva tähtsa kohustuse. Emand Talfa juhtimisel olid nad pesumaja juba üle vaadanud – kellestki, võib-olla aga ka kahest neist saab pesumaja kalfa. Nad olid vaadanud tube, kus seisid kohviserviisid, mille eest hakkab hoolitsema kohvi kalfa; hõbedatuba, kus oli virnade viisi aluseid, kandikuid ja kausse; portselanituba, kus portselani kalfa jälgib, et kõik Hiinast toodud portselannõud oleksid korralikult puhastatud ja riiulitele seatud.

Emand Talfa oli tutvustanud neile hoone kõiki osi, mida ta ise nii hästi tundis. Pesuruumidel oli võti, nagu ka riideruumidel, kus korralikult kokku voldituna hoiti sultani linasid ja pesu, samuti tema pikkkuubesid, mida tuli iga päev harjata ning koide või määrdumise suhtes kontrollida, seal olid pikad siid- ja musliinkangad tema turbani jaoks. Oli isegi tuhvlituba, mille võtme pidi endale saama tuhvlite kalfa.

Emand Talfale järgnevad tüdrukud olid luksusega harjunud, kuid Besiktasi mõõtmed hämmastasid neid; võimalike kohustuste ja ülesannete tohutu hulk erutas neid. Mõned neist olid unustanud oma koolituse ja vahtisid, suu lahti, pilk hüplemas kallihinnalistelt siidkangastelt põrandate laitmatult puhastatud parketile ja marmorile. Kõik nad tundsid end väsinuna ja pisut heitununa.

Ehk siis nad olid just sellises seisundis, nagu emand Talfa keldriust avades soovis.

„Tooge latern ja järgnege mulle,” ütles ta.

Nad astusid kivitrepist alla. Mõned tüdrukud sirutasid käe, et üksteisest kinni hoida – oli üsna pime ning pea kohale laevõlvile tekkivad varjud paistsid pahelised ja deemonlikud. Keegi komistas ja kiljatas.

Kui astmed lõppesid, pööras emand Talfa ringi ja hoidis laternat õla kõrgusel. Ta nägu kadus varju. Külma tundvad tüdrukud värisesid; nad ei saanud aru, miks on neid sinna alla toodud.

„Palee vanema emandana on mul kohustus anda teile edasi hoiatus. Nagu te teate, on haaremis palju reegleid ja palju traditsioone. Mõned neist tagavad sultani majapidamise sujuva toimimise. Mõned on kehtestatud selleks, et anda teile mugavust ja kaitset.”

Tüdrukud seisid liikumatult ja kuulasid.

„Nende reeglite seas, millele te peate alluma, on üks tähtsam kui kõik teised, ja see on vaikimise reegel. Me oleme perekond. Kahtlemata saab meil olema lahkarvamusi ja konkurentsi, nii nagu igas perekonnas. See aga, mis toimub sultani haaremis, puutub ainult meisse ja peab jääma nende seinte vahele. Te näete ja kuulete asju, mis teid üllatavad. Võibolla isegi häirivad. Kuid need on meie ja ainult meie jaoks. Mõistate?”

Tüdrukud pomisesid nõusolevalt. Nad mõistsid, et neil tuleb oma saladusi hoida.

Nad lootsid, et nüüd viib emand Talfa nad jälle trepist üles, välja sellest niiskest keldrist.

Aga emand Talfa oli laternat õõtsutades ringi pööranud. „Karistus sellele, kes räägib, rikkudes sellega kõige tõsisemat reeglit, on karm ja hirmus. Vaadake.”

Lambivalgus peatus ja tüdrukud sirutasid hämarusse piiludes kaelu.

„Kas te näete seda lauda?” uuris Talfa.

Nad noogutasid. See oli neljal tugeval jalal seisev lihtne puust laud. Laual oli mitu kera peenikest nööri.

„Kas te näete, et laud seisab kiviplaadil?”

Talfa läks laua juurde ja asetas laterna sellele.

„Tüdruk, kes rikub reegleid, leiab end varsti sellelt laualt. Ta seotakse kinni ja ta ei saa liigutada. Siis käivitab keegi eunuhhidest masina.”

Nüüd olid tüdrukud vägagi ärksad. Nad koondusid niheledes, keegi ei tahtnud olla liiga lähedal emand Talfale, kes seisis laua ääres nagu preestrinna altari ees.

„Masina, hanum?”

„Pöörleva masina. Kui kang tõmmatakse alla, hakkab laud pöörlema. Ringi ja ringi, kiiremini ja kiiremini. See kivi siin,” ta koputas tuhvlis jalaga, „libiseb eest ja pöörlev laud hakkab läbi põranda alla vajuma.”

Ta tegi pausi, just nagu ootaks küsimust, aga tüdrukud olid selle esitamiseks liiga närvilised.

„Siin põranda all on tunnel otse Bosporusest.” Ta tõstis sõrme ja keerutas sellega õhus. „Kord käima pandud masinat ei saa enam peatada. Laud vajub vette ja tüdruk upub.”

Tüdrukud põrnitsesid lauda päranisilmi.

„Mõned teist on sellest paigast võib-olla juba kuulnud. Parem, kui ei oleks, sest tüdruk, kes sellest rääkis… nojah.” Ta muigutas huuli – polnud vajadust seda välja öelda. „Ma olen kindel, et keegi teist ei taha seda oma nahal kogeda.”

Ta võttis laterna ja kõndis trepi juurde. Tüdrukud trügisid tema selja taga positsiooni pärast, kõik püüdsid pääseda emand Talfa kannule. Keegi ei tahtnud jääda viimasena külma, pimedasse hauakambrisse.