Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 14

Kui mulla Dede jalgväravale koputas, läks luugike kohe lahti. Kellegi silmad uurisid neid trellide tagant. Hetke pärast uks avanes ja nad astusid sisse.

Munk lükkas kiiresti riivid ette ja toetas selja vastu ust.

„Mina olen vend Palamedes,” ähkis ta. „Ma viin teid kloostriülema juurde.”

Vend Palamedes juhatas nad läbi ukse väravatevahelise ala külgseinas ja nad sattusid suurde jahedasse võlvlaega ruumi, mille põrand oli kaetud kõrkjatega. Keset tuba oli pikk tammepuust laud, pingid külgedel, laua otsas seisis aga kloostriülem.

„Olge teretulnud,” ütles kloostriülem. „Kas te kohvi võtate?”

Mulla Dede naeratas viisakalt. „Ma ei puuduta ergutusvahendeid,” ütles ta. „Aga kui mu sõber Yaşim peaks soovima…?”

Yaşim raputas pead. „Tänan, ei.”

Kloostriülem toetas käed lauale. „Juba mitu päeva, sõbrad, jäid meie vennad haigeks. Kõhuvalud, oksendamine. Üks meie vanematest munkadest suri.”

Mulla Dede pomises palve.

„Lõpuks ma hakkasin kahtlustama vett. Niisiis saatsime eile ühe munga alla kaevu uurima. Ta leidis sealt mehe laiba.”

Mulla kergitas kulmu.

Kloostriülem noogutas. „Ta oli… olnud seal mõnda aega, efendi. Tema kaevust välja toomine oli kõike muud kui lihtne ja…” Ta kirtsutas nina ja mühatas nagu ebameeldiva mälestuse peletamiseks. „Me oleme segaduses.”

„Aga te teavitasite tsiviilvõime?”

„Me saatsime kubernerile sõna, kuid praegusel ajal…” Kloostriülem laiutas käsi ja kehitas õlgu. „Sultan on surnud. Võib-olla et see surm siin tundub pisiasjana. Me peame ta maha matma, andku jumal ta hingele rahu.”

Mulla Dede köhatas. „Inimesed räägivad, et see mees on moslem.”

„Me ei usu, et ta moslem oleks, mulla,” ütles kloostriülem. „Kui ta oleks moslem, siis põhjustaks see tõesti raskusi. Siis poleks see meie asi.”

Mulla noogutas ja silus oma valget habet. „Ma mõtlen mehe hingele.”

„Te astusite samme, et mehe usk kindlaks teha?” sekkus Yaşim.

Kloostriülem vaatas vend Palamedese poole. „See on… ebamäärane, efendi Yaşim. Ta oli ilmselt juba tükk aega surnud.”

Yaşim ajas õlad sirgu. „Oleks parem, kui te lubaksite mul teda näha.”

„See ei ole kena vaatepilt.”

„Tõenäoliselt mitte.” Yaşim tegi väikese pausi. „Aga mäss saarel poleks samuti kena. Viha saab toitu oletustest.”

Kloostriülem noogutas. „Olgu siis,” ütles ta vaikselt. „Mulla Dede?”

„Te mõistate minu olukorda,” ütles mulla Dede. „Kui surnud mees on moslem, peab ta saama maetud vastavate palvete saatel ja selleks sobivasse kohta. Kuni meil on mehe usu suhtes kahtlusi, tunduks tema matmine moslemina mulle turvalisema teena. Aga me laseme efendi Yaşimil otsustada. Ma ei taha kloostrile pahandusi, ent ma ei saa ka lasta moslemit matmata jätta.”

Päike paistis halastamatu heledusega siseõuele, muutes selle peaaegu nähtamatuks, kui nad hämarast käigust välja astusid.

„Ma ütlesin kloostriülemale, et me oleksime pidanud selle ise ära korraldama,” pahvatas munk. „Andestage, mulla Dede, aga see on tõsi.”