Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 12

Stanislaw Palewski, Poola saadik Türgi sultani juures, tõstis käe ja kohendas oma õlgkaabut, mille kerge tuulehoog ähvardas ära viia.

„See on parem kui Therapia,” märkis ta.

Tema kõrval pingil istuv Yaşim mühatas nõustuvalt. Kui Istanbul lesis koera kombel lõõtsutades palava suvise päikese käes, siis eelistasid teised Euroopa saadikud lahkuda oma suvemajadesse Therapia saarel; ainult Palewski jäi linna. Tal polnud raha, tal polnud suvemaja ning tõtt-öelda polnud tal ka riiki, mida esindada.

Yaşim oli tulnud mõttele kutsuda Palewski kaasa jahutavale mereretkele Halki saarele ja tagasi. Eelmise päeva töö haaremis oli ta ära kurnanud ja kahuripaugud vee kohal olid kõlanud peas nagu ta oma veretuiked. Marmara tuul puhus niisama hästi kui Therapia tuuled, maksis aga palju kordi vähem: pilet saarele maksis tsekiini, selle eest sai istme tekil, vaate merele, võimaluse delfiine näha ja klaasi magusat teed veel pealekauba.

Palewski oli poolakas oma keele ja südame poolest, esindas aga maad, mida enam ei olnud – vähemalt arvasid nii kõik Euroopa kristlikud õukonnad. Türklased toetasid aga arusaama, et nende kunagine uhke vaenlane on siiski olemas, ning aktsepteerisid saadiku volikirju vaatamata sellele, et tema riik oli naabrite poolt alla neelatud. Säilitati isegi vana kommet maksta saadikule ülalpidamiskuludeks toetusraha, sest suurele impeeriumile oli ju omane suuremeelsus ning harjunud kombed ei kadunud niisama lihtsalt – kuid toetusraha oli väike ega võimaldanud suvemaja hankimist.

Palewski ja Yaşim võinuks seal feluki tekil tunduda täiesti kokkusobimatu paarina, kuigi tähelepanelikum vaatleja võis märgata, et mõlemad eelistavad rõivastuda konservatiivselt. Palewski pintsak oli hea lõikega, kuid vanamoodne ja ilmutas kulumise märke, tema vest oli aga värvikam, kui mood ette nägi; Yaşimi tikanditega kuub ja laiad valged püksid kuulusid samas stiili juurde, mis oli pealinnas kiiresti kadumas. Suurem osa türgi härrasmehi järgis kadunud sultani eeskuju ning võttis omaks frakipintsaku, kitsad mustad püksid ja sarlakpunase fessi. Yaşim kandis samuti fessi, aga selle ümber oli turbanina mässitud kaksteist jalga pikk linane kangas. Jalas olid tal mugavad nahktuhvlid, mida türklased olid alati kandnud – enne seda, kui sultan veenas neid kandma tihedalt kinninööritud kingi ja villaseid sokke.

Veider paar niisiis, kuid ometi oli neil rohkem ühist kui esimesel pilgul paistis – ja mitte ainult ühine soov suvekuumuse käest pääseda ja meretuult nautida.

Suurim Printsisaartest jõudis päikeselaikudes merel kiiresti lähemale. Purjed lapati ükshaaval kokku, ankrukett jooksis vette ja juba oligi laev kai ääres. Kreeklastest meremehed astusid laisa tuttavlikkusega maale, kinnitusköied kaasas.

Veel mõni minut, ning Yaşim ja ta vana sõber olid vahetanud meretuule niisama teretulnud varju vastu, mida heitsid iidsed laimipuud mäe peale Kristuse kloostrisse viiva tee ääres. Kebabimüüjad olid oma söepannid varjus üles seadnud ning õhku täitis söe ja röstitud liha lõhn; puude vahelt piilusid saare majade jahedad valged seinad ja ookrivärvi lainelised katusekivid. Lisaks neile oli teisigi teelisi: looritatud, pikkades triibulistes rüüdes naised, kraeta särgis meremees, kreeklasest preester oma ametirüüs, paljasjalgsed poisikesed mingeid teateid viimas, paks pearätikuga naine, kes rullus edasi koos oma pillirookimpe kandva eesliga.

Kloostrivärava lähedal, puiesteest pisut eemal seisis väike kohvik.

„Šerbett, Yaş. Nad teevad seda siin ka pirnisiirupiga,” soovitas Palewski, võttis sõbral käe alt kinni ja suunas ta kohvikusse viivale rajale.

Kaks meest põikasid neist mööda ja jätkasid jooksujalu mäkke tõusmist.

„Nii palav,” pomises Palewski kulmu kergitades.

Vaibad ja neile pillatud padjad olid hiiglasliku männi okste all, õhus oli mõnus vaigulõhn. Pintsakus poiss võttis vastu nende tellimuse, kuid näis hajameelsena ja piilus aeg-ajalt laimipuudest ääristatud tee poole.

„Pirn, mitte õun,” täpsustas Yaşim. „Pirn mu sõbrale ja keskmiselt magus kohv minule.”

Kaks sõpra lesisid seltsimehelikus vaikuses, vaadates puuokste vahelt taevast. Ülemistel okstel kraaksusid varesed; kusagilt kaugelt jõudis Yaşimini jutupomin, mis ei eristunud tuule vihinast männiokstes.

Palewski pistis käe taskusse. Ta võttis välja õhukese, punasesse nahka köidetud raamatu, avas selle ja hakkas lugema.

Yaşim võitles mõned hetked uudishimuga, mis tekib igaühes, kui ta näeb kedagi ninapidi raamatus. Siis andis ta alla.

„“Pan Tadeusz” – järjekordselt,” vastas Palewski naeratades.

„Rahvuseepos,” pomises Yaşim. „Muidugi.”

„Ma tõesti ei tüdine sellest kunagi,” ütles Palewski. „See on Poola, mida ma esindan. Vanade aegade Poola.” Ta ohkas. „Ma kirjutasin Mickiewiczile ja pakkusin, et teen tõlke prantsuse keelde.”

„Poeedile? Ja kas ta vastas?”

Palewski noogutas. „Muidugi võiks ta selle ise teha. Ta elab Pariisis. Aga ta ütles, et talle valmistaks see rõõmu, kui ma prooviksin.”

„Ja sa alustasid?”

„See on hirmus raske, Yaşim.” Palewski nõjatus patjadele ja sulges silmad. Sirutas käed puude poole ja hakkas deklameerima:

„Litwo! Ojczyzno moja! Ty jestes´ jak zdrowie.

Ile cie¸ trzeba cenić, ten tylko sie¸ dowie

Kto cie¸ stracił. Dzis´ pie¸knos´ć twa¸ w całej ozdobie

Widze¸ i opisuje¸, bo te¸sknie¸ po tobie.”

Yaşim ei saanud sõnadest aru ega kuulanud enam. Küll aga kuulis ta vihaste mesilaste suminat meenutavat heli puiestee pool, vahepeal kostsid sekka hüüatused.

„Ma alustasin, Yaş, aga see sõnade valimine. Ja rütmi säilitamine…”

Yaşim kummardus ettepoole ja puudutas ta põlve. „Ära siit kuhugi mine,” ütles ta.

„Aga ma pole sulle oma tõlget veel lugenud.”

Yaşim oli end jalule ajanud. „Ma pärast kuulan.”

„Kohe tuuakse su kohvi.”

„Ma tulen tagasi.”

Ta läks puiesteele ja pööras mäe poole. Mõnesaja jardi kaugusel paistis kloostri puust värav. Värav oli suletud ja mitukümmend meest seisis selle ees poolringis, selg Yaşimi poole.

„Uskmatud!”

„Tehke värav lahti!”

Üks mees kummardas, võttis maast kivi ja viskas selle vastu puust väravat. Varsti loopis kogu kamp kive, mis tümpsatasid värava tugevate laudade pihta.

Yaşim jõudis poolringi servani. „Mida te teete?”

Mees tema kõrval pööras järsult pead. „Uskmatud, efendi. Nende käes on moslemi laip. Nad peidavad seda.”

Yaşim kortsutas kulmu. „Kust te seda teate?”

„Nad tahavad selle öösel koertele sööta!”

Yaşim tõstis käe. „Kuidas te saate seda teada? Kas te rääkisite nendega seal sees? Kas te olete seda moslemit näinud?”

Mees pöördus vihaselt värava poole. „Tehke värav lahti! Me oleme moslemid!”

Yaşim vaatas tagasi. Mööda puiesteed tuli mehi üha juurde, mõnedki neist raputasid rusikaid.

Alates sellest, kui Ateena kreeklased oma iseseisvuse said, olid kreeklased ja türklased nagu tulekivi ja raud, nende vahel tekkisid sädemed, mis ähvardasid süüdata kogu impeeriumi. Paša Husrevil oli õigus, ajad olid ebakindlad. Ilm oli liiga palav – ja üks mees oli surnud.

Yaşim tõstis käed ja astus kogunenud meeste ette. „Kuulake mind.”

Mehed jätsid uudishimulikult loopimise.

„Kuulake mind, ma tulen paleest.”

Katmata peaga mees astus ette. „Uskmatud! Nad kohtlevad moslemeid nagu koeri!”

Yaşim pani käe mehe õlale ja kutsus teda maha istuma. Sirutas siis käe ülejäänute poole. „Teie kõik, palun. Istuge.”

Mehed hakkasid väiksemaid rühmi moodustama. Suure lärmi järel mõjus võõra vaikne hääl lausa hüpnotiseerivalt. Mõned kükitasid, paar meest istuski ristijalu maha.

„Me teeme kindlaks, mis siin toimub,” jätkas Yaşim. Sel hetkel meenus talle ka vajalik nimi. „Kus on mulla Dede?”

Mehed vaatasid ringi. Mulla Dedet polnud kohal.

„Kutsu mulla Dede. Mine.”

„Kes sa oled?” See oli paks mees lahtises särgis. Tal olid käed puusas ning ta vaatas paremale ja vasakule. „Kes sa oled, mees paleest?”

„Ma olen Yaşim.” Ta ütles seda vaikselt, ent siiski nii valjusti, et mees kuulis. Paksu mehe näole tekkis ettevaatlik ilme. „Ja mis sinu nimi on?”

„Ma olen… Hasan.”

Mehi paneb tegutsema hirm, kardavad nad aga ainult seda, mida nad ei tea.

„Kas veel keegi ütleb mulle oma nime?”

Mehed vaatasid mujale, kobasid pilkudega maapinda.

Yaşim nägi puiesteel mullat reipal sammul lähenemas. „Kui mulla Dede siia jõuab, siis istume kõik vaikselt, kuni tema ja mina asja arutame.”

Mulla astus aeglaselt meeste vahelt läbi, pöörates pilku ühele ja teisele poole. Ta märkas Yaşimi ja tervitas.

„Mis kogunemine see on, mu poeg? Räägitakse, et munkade käes on moslemi laip. Kas see võib tõsi olla?”

„Küsime munkade käest,” vastas Yaşim.

„Jah, see on kõige õigem.” Mulla Dede noogutas aeglaselt. „Me läheme sisse ja räägime kloostriülemaga.” Ta pöördus maas kükitavate meeste poole. „Minge nüüd, teie kõik. Minge rahus, ja kui meil peaks teid jälle vaja olema, siis ma kutsun.”

Yaşim vaatas Hasani poole. Mees õõtsutas ennast, just nagu poleks kindel, mida teha, viimaks aga pööras selja ning hakkas mäest alla astuma. Paljud ühinesid temaga, mõned aga läksid vaid veidi eemale ja kükitasid puude varju ilmse plaaniga vaadata, mis edasi saab.

„Nüüd aga,” ütles mulla Dede, „me koputame uksele ja loodame, et meile vastatakse, inshallah.”

„Inshallah,” kordas Yaşim.