Читать книгу Kuri silm - Jason Goodwin - Страница 4

Bosporuse kohal kõlasid kahuripaugud. Valge, leinavärvi suits voogas madalal vee kohal.

Sultan Mahmut II oli surnud. Ta oli tõusnud Osmani troonile kui keskaegse impeeriumi turbanit kandev valitseja, surnud aga pikkkuues, fess peas. Pika valitsemisaja kestel oli ta andnud oma rahvale prantsuse tüüpi sadulad ja midagi põhiseaduse taolist, sõjaväele kaasaegse väljaõppe ja täpsed vintpüssid. Ta oli hävitanud metsikud janitšarid, kes olid takistanud progressi, ning oli kaotanud Kreeka kreeklastele, Krimmi venelasele ja Egiptuse albaanlasest seiklejale, keda hüüti Mehmet Ali pašaks. Ta oli ehitanud endale Besiktasi moodsa palee, milles pidas muistsete sultanite kombel haaremit.

Haaremis oli põrgulärm.

„Ibou, sa oled Kislar-agaa. Sa pead aitama neil lahkuda,” ütles Yaşim vaikselt. „Sultani haarem on sinu hallata. Sultan on surnud ja naised peavad edasi liikuma.”

Kislar-agaa, tüdrukute valitseja, sulges silmad ja surus sõrmed vastu oma siledaid põski. „Nad… nad ei taha minna, Yaşim.”

„Abdülmecid on nüüd sultan. Ta võib iga hetk siia Besiktasi saabuda ja ta toob kaasa oma naised.” Yaşim osutas trepile.

Kislar-agaa hingas sügavalt sisse ja hakkas trepist üles minema. „Sa pead minuga kaasa tulema. Me peame naised välja saama.”

Yaşim järgnes tõrksalt, Kislar-agaa kiirustas käsi plaksutades mööda galeriid. „Daamid, tõllad on ees! Tõldadesse!”

Ükski naistest ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Nad olid kulutanud aastaid õppides, kuidas käituda, kuidas rääkida, kuidas olla kaunis – nad olid pühendanud oma elu sultani teenimisele. Nüüd oli sultan surnud ja tõllad ootasid, et neid minema viia.

Nad tahtsid ulguda, kriisata ja leinata.

Leinata taga sultanit, oma noorust, oma lootusi.

Ja kuni oli veel aega, haarata kaasa kõik, mis võimalik.