Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 10

1990. aasta talv vindus pikalt. Maa oli lumeta, kuid ilm oli märtsi lõpuski veel külm ja kõle. Ainult ülemnõukogu esimene tööpäev 29. märtsil oli eriline – ilus ja päiksepaisteline. Äsja valitud esinduskogu maine oli kõrge, ootused suured. Rahvarinde pooldajad tervitasid oma lemmikuid plakatite ja lippudega Toompea lossi ees. Plats oli inimesi täis, eesti saadikud seisid rõdul ja lehvitasid rõõmsalt, venelased konutasid mornilt saalis.

Ülemnõukogu valimised olid Rahvarinde juhtidele valmistanud tegelikult suure pettumuse. Ehkki ERSP boikoti tõttu jäi palju rahvuslasi Toompealt eemale, ei saavutanud Rahvarinne loodetud tulemust. Lätis ja Leedus olid rahvaliikumised saanud parlamendis absoluutse enamuse, Eestis aga kogus Rahvarinne alla poole mandaatidest.

Rahvarinde juhid olid kavatsenud absoluutse häälteenamuse korral kuulutada ülemnõukogu asutavaks koguks, teha uue põhiseaduse ja rajada uue riigi, kuid nüüd tuli sellest plaanist loobuda. Rahvarinde juht Edgar Savisaar ei saanud ka valitsust moodustada omatahtsi, vaid pidi otsima teiste rühmade toetust.

Valik oli üllatavalt väike. Lisaks Rahvarindele ja “Õiguslikule järjepidevusele” oli ülemnõukogus ainult kaks suuremat poliitilist jõudu. Venelased koondusid saadikurühma “Võrdsete õiguste eest” (algselt 16 saadikut). Kompartei eestimeelsete juhtide saadikurühm Sõltumatud Demokraadid (15) püüdis teha koostööd Töökollektiivide Liidu ja Maaliiduga (kokku ca 20).

Kohe pärast valimistulemuste kinnitamist tutvustas ülemnõukogu uue koosseisu esimese istungi juhataja, valimiskomisjoni esimees Eerik-Juhan Truuväli juba varem moodustatud saadikurühmi. Loomeliitude rühma kuulusid Lehte Sööt (Hainsalu), Enn Põldroos, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Heinz Valk, Rein Järlik, Enn Leisson, Rein Veidemann, Koit Raud, Jaak Allik. Mingist ilmavaatelisest ühtsusest polnud muidugi juttu, ainus ühine tunnus oli kuulumine mõnda loomingulisse liitu. Saadikurühma juhtohjad olid ELDP käes: esimees Jaak Jõerüüt, aseesimees Heinz Valk.

Kõik selle rühma neli liberaali – Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos, Heinz Valk, Siim Kallas – kuulusid samal ajal parlamendi suurimasse, 43-liikmelisse Rahvarinde saadikurühma. Viienda liberaalina oli Rahvarindes Tiit Käbin, kuid kuues ülemnõukogusse pääsenud ELDP liige Jüri Põld oli hoopis saadikurühmas “Õiguslik järjepidevus”, mis lähtus oma tegevuses Eesti Kongressi otsustest. Ülemnõukogus oli 30 Eesti Kongressi liiget, “Õigusliku järjepidevuse” saadikurühma kuulusid neist täpselt pooled. Teiste seas olid seal ka hilisem Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas ja EKP Valga rajoonikomitee juht Mai Kolossova.

Rühmade suurus muutus sagedasti, mõni saadik lahkus ja mõni tuli juurde, samuti võis saadik tol ajal kuuluda korraga mitmesse rühma. Säärane ebamäärane olukord jätkus ka siis, kui ülemnõukogu hakkas parteistuma.

Liberaalide saadikurühm loodi 15. mail 1990 – kohe pärast seda, kui partei ametlikult registreeriti, ja juhtumisi samal päeval, kui intrid Mihhail Lõssenko juhtimisel Toompead ründasid. Saadikurühma kuulusid Jaak Jõerüüt (esimees), Heinz Valk (aseesimees), Teet Kallas, Enn Põldroos, Tiit Käbin ja Jüri Põld. Neli esimest lahkusid loomeliitude rühmast, kuid jäid edasi Rahvarinde rühma. Seejuures oli liberaalide saadikurühma lihtliige Enn Põldroos Rahvarinde saadikurühma juht ja liberaalide saadikurühma juht Jaak Jõerüüt oli Rahvarinde saadikurühma lihtliige.