Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 14

Rahvusliku ühtsuse valitsusest unistajad võisid olla küll naiivsed, kuid arvutada ja hääli lugeda nad oskasid. Nad teadsid hästi, et ülemnõukogus on jäme ots Rahvarinde käes ja mis tahes muul valitsusel pole piisavalt toetajaid. Kuid seda teadmist varjutas pime usk, et rahvas võtab ettepaneku vastu nii suure hurraaga, et Rahvarinde saadikud muudavad meelt.

Siim Kallase köögilaua taga Lillekülas Välja tänaval pandi üheskoos kokku isegi tulevase valitsuse koosseis. Rahvuslikku ühtsust kehastasid seal isa, poja ja püha vaimuna kolm asepeaministrit: majandust pidi juhtima rahvarindelane Edgar Savisaar, rahvussuhteid Kohtla-Järve põlevkivikombinaadi peadirektor, internats Nikolai Kutašov ning kultuuri ja haridust eestikomiteelane Sirje Endre.

1990. aasta oktoobripühade lähenedes hakkas paar Eesti Komitee panikööri levitama kuuldusi, justkui kavandaksid okupatsiooniväed või Savisaar või lausa mõlemad oktoobriparaadi ajal provokatsiooni. 4. novembril, kolm päeva enne punapühi, ilmuski lehtedes nn kaheksa avaldus. Sellele olid alla kirjutanud Jaak Allik, Sirje Endre, Siim Kallas, Kaido Kama, Tunne Kelam, Toivo Kuldsepp, Vardo Rumessen ja Indrek Toome. Avalduses nõuti rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist kõigi demokraatlike jõudude osavõtul ja tehti ettepanek säärase valitsuse moodustamiseks Kallasele.

Loodetud kiiduavalduste tormi asemel tabas avalduse autoreid rahva raevupurse. Üleskutse ei meeldinud isegi Savisaare vastastele, enamlaste ja kelamlaste (nagu avalduse autoreid nüüd kutsuma hakati) juhtidele. Kelam ja Rumessen olid jätnud avalduse ERSP-ga kooskõlastamata ja ERSP mõistis oma liikmete koostöö kommunistidega karmilt hukka. Palju ei puudunud, et Kelam oleks parteist välja visatud. Pahased olid ka kompartei juhid, sest Toome ja Allik polnud neidki ette hoiatanud.

Kummalisel kombel tajus rahvas punaste ja valgete ühteheitmist mitte rahvusliku ühtsusena, vaid rahvusliku reetmisena. Endine EKP Keskkomitee liige, nüüd liberaali ja rahvarindelasena riigikokku valitud Enn Põldroos sõimas Alliku päev pärast enamlaste ja kelamlaste avaldust riigikogu koridoris ropult läbi. Muidu tasakaalukas rahvarindelane Andres Tarand läks aga Allikule Toompea lossi riietehoius lausa kätega kallale.

Rahva Hääles küsisid kaksteist nimekat kultuuritegelast (Ain Kaalep, Tõnu Kaljuste, Jaan Kross, Viivi Luik, Veljo Tormis jt), kuidas mõista seda, et ERSP tahab moodustada laiapõhjalist valitsust endiste ja praeguste kommunistidega, kui ERSP-lased ometi leiavad, et kommunismivastase uue Nürnbergita pole võimalik saavutada demokraatiat. “See ei ole midagi muud kui traagilisel viisil eestlaste omavaheline võitlus võimu pärast, mida eestlastel veel üldsegi ei ole,” teatas kultuuritosin.

Päevalehes resümeeris kirjanik Jaan Kaplinski: “Süütuse kaotamine on poliitikas sama normaalne kui elus.”