Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 18

Eesti kroon tuleb pärast Siim Kallase sõitu Washingtoni ja Moskvasse, teatas uudisteagentuur BNS 21. mail 1992.

See oli tõsi. Ülemnõukogu oli äsja üksmeelselt vastu võtnud kolm rahaseadust, mis lõid eelduse krooni kasutuselevõtuks ja püsimiseks. Diplomaatidel ja Eesti Pangal oli õnnestunud kokku leppida ka okupatsiooni eel välispankadesse jäänud kulla tagasisaamine, et kroonil oleks veidigi kattevara. Kallasel oli korda läinud väga lühikese aja jooksul keskpank üles ehitada ja ühtse meeskonnana innukalt tööle panna. Midagi oli siiski veel puudu.

See miski oli rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide toetus, ilma milleta ei julgenud rahareformi ette võtta ka Eestist palju suuremad ja tugevamad riigid. Kallas teadis, et IMF on kiire rahareformi vastu ja püüab teda keelitada seda edasi lükkama, kuid millegipärast sõitis ta Washingtoni ihuüksi, ilma ühegi abiliseta.

Nii tähtsa ametimehe ja nii tähtsa reisi puhul oli see väga ebatavaline. Võib-olla tahtis ta lihtsalt raha kokku hoida? Või soovis, et raskel hetkel oleksid tal otsustamiseks täiesti vabad käed? Kallas teadis igatahes hästi, milline ajupesu teda Washingtonis IMF-i peakorteris ees ootab, enne kui ta saab lõpuks 25. mail anda allkirja, mis teeb Eestist IMF-i liikme.

Erinevalt Kallasest olid Rahvusvahelise Valuutafondi ametnikud Eesti rahareformi plaanist kõike muud kui vaimustuses. IMF-i salajane memorandum soovitas Eestil kõigepealt kaks aastat rublat kasutades majandust turgutada ja alles seejärel otsustada, kas võtta kasutusele oma raha või mitte. See tundus Kallasele katastroofiliselt vale idee, kuid ilma IMF-i toetuseta oli rahareform päratu risk.

Seadnud end Washingtonis New Hampshire’i avenüül asuvas hotellis sisse, läks Kallas Potomaci jõe kaldapealsele jalutama. Oli pühapäeva õhtupoolik ja ümberringi polnud ainsatki hingelist. Üle kõrge heleda taeva tormasid madalad sünkmustad pilved, mille taga säras päike. See sürrealistlik vaatepilt mõjus otsekui hävingu ettekuulutus. Nagu Bornhöhe “Tasuja” või Antonioni film, mõtles Kallas Potomaci vaiksel veel peegelduvaid tontlikke pilvi vaadates ja tundis, kuidas talle tuli peale kohutav hirm. Kui ta läheb koju tagasi ja ütleb, et IMF käskis reformi edasi lükata, siis kostab küll veidi nurinat, aga midagi ei juhtu, elu läheb edasi. Kui ta aga vastu IMF-i tahet siiski reformi teeb ja see läbi kukub, on kogu maailmas ainult üks inimene, keda selle eest liistule tõmmata. Viirastuslik ümbrus ja inimtühi linn tegid vastutuskoorma lausa füüsiliselt ängistavaks ja panid südame värisema. Mis küll homme saab?

Ent hirm läks üle. Kallas ärkas 25. mail ajavahe tõttu juba kell neli, praadis endale hommikusöögiks muna ja oli IMF-i peakorteris varakult kohal, trimmis nagu värske kurk.

Kohe esimesel kohtumisel ähvardati, et IMF katkestab Eestiga igasugused suhted, sest ülemnõukogu oli 20. mail heaks kiitnud kolm rahareformiks vajalikku seadust, mis IMF-ile ei meeldinud. Need seadused nägid ette, et Eesti kroon on stabiilne, konverteeritav ja fikseeritud kursiga raha, mis tugineb valuutakomitee süsteemile: kogu ringluses olev sularaha peab olema täielikult tagatud keskpanga kullaga ja konverteeritava välisvaluutaga.

Selle vanamoelise ja nostalgilise süsteemi algidee oli Kallasel ja rahareformikomitee asendusliikmel Ardo Hanssonil tärganud siis, kui tekkis lootus saada tagasi enne sõda välispankadesse deponeeritud kuld. Kokku oli Eestil jäänud Inglise Panka, Rootsi Riigipanka ja Rahvusvahelisse Arvelduspanka Baselis üle 12 tonni kulda.

Lõplikult lepiti rahaseaduste põhimõtted kokku 1992. aasta aprilli algul ühel õhtusöögil Tallinnas Sub Monte restoranis, kuhu Kallas ja Hansson olid kutsunud ka Hanssoni kunagise juhendaja, Harvardi ülikooli professori Jeffrey Sachsi.

IMF-ile ei meeldinud miski. Ei rahaseaduste sisu ega see, et Eesti Pank polnud seaduseelnõusid IMF-iga kooskõlastanud. Kallasel ei lastud just palju rääkida, aga kus ta vähegi suu lahti sai teha, seal kordas ta oma kangevõitu inglise keeles nagu rikkis masin: “We will not postpone! We will not postpone!”

Viimane katsumus kadalipus oli söömaaeg IMF-i tegevdirektori Michel Camdessusega. Nõud olid juba koristatud ja lauda kattis vaid valge lina, kui Camdessus viimaks lausus: “Äkki te ikka kaalute veel kord võimalust reform edasi lükata?”

Pärast Kallase vastust tegi puuviljanuga ülevoolavalt joviaalse IMF-i juhi käes järsu jõnksu, kuid tema pidevalt naeratav nägu tardus üksnes viivuks, enne kui ta ütles: “Teie olete riik, teie otsustate. Te kihutate kärestikust alla, kuid me püüame teid sealt välja aidata.”

Seejärel naeratas Camdessus jälle oma igikestvat naeratust, juhatas Kallase nalja visates õue, kus tehti lipu juures ühispilti, ning kõik oli taas tore, nii tore.