Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 16

Napilt pool aastat hiljem oli Kallas siiski taas sadulas. Valitsus ja Eesti Pank, täpsemini küll peaminister Edgar Savisaar ja Eesti Panga president olid nii rängalt tülli pööranud, et see ohustas rahareformi. Lõpuks esitas Otsason ise lahkumisavalduse ja ülemnõukogu rahuldas selle 18. septembril.

Ainus tõsine kandidaat vabale kohale oli ühtäkki Kallas, kes oli panganõukogus tegutsedes võitnud nii majandusringkondade kui ka poliitikute usalduse.

23. septembril, täpselt samal päeval kui ülemnõukogu pidi kinnitama Siim Kallase Eesti Panga uueks presidendiks, oli Tallinnas Sakala keskuses koos kogu Eesti panganduse ja rahanduse õhuke koorekiht. Eesti valitsuse eestvedamisel kohtusid Balti riikide juhid Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga juhtidega. Kohal olid ka Euroopa arengu- ja rekonstruktsioonipanga president Jacques Attali, Põhjamaade innovatsioonipanga president Jannik Lindbæk ja USA multimiljonär George Soros.

Eesti ees, Läti ja Leedu järel, olid kõik kolm Balti riiki esitanud 1991. aasta septembris avalduse Maailmapanga ja IMF-iga liitumiseks. Nüüd olid tähtsate rahaasutuste juhid tulnud Tallinna selgitama, mida äsja iseseisvunud, kuid ikka veel rublatsoonis riigid peavad tegema, et pääseda rahvusvahelistesse rahandusorganisatsioonidesse.

Kallas polnud tol hommikul veel Eesti Panga president. Hääletuseni ülemnõukogus oli mõni tund aega, kuid peaminister Edgar Savisaar kutsus Kallase Sakala keskusesse endaga kaasa kui tulevase Eesti Panga presidendi. Savisaarel oli veel võimalus meelt muuta ja tagasi võtta oma õnnistus, mille ta oli Kallasele kõigi üllatuseks andnud juba mitu päeva tagasi, kui selgus, et keskpank vajab kiiresti uut presidenti.

Kellelgi polnud seni olnud kahtlust, et Otsasoni mantlipärijaks saab Ants Veetõusme. Kogu Veetõusme senises tegevuses ülemnõukogu eelarvekomisjoni esimehe ja panganõukogu juhina võis veidi rikutud nägemisega inimene näha ka endale tee sillutamist Eesti Panga presidendi kabinetti.

Veetõusme oli aastal 1988 olnud Tartu Kommertspanga rajaja. Nüüd oli ta Rahvarinde saadikurühma liige ülemnõukogus ja Savisaare usaldus­isik Eesti Panga nõukogus. Seal võitles ta kompromissitult ja meelekindlalt Otsasoniga, kes Savisaarega igal võimalikul ja võimatul juhul riidu kiskus.

Kallas seevastu oli mitut puhku Savisaare poliitilisi koostööpakkumisi tagasi tõrjunud ja enamlaste-kelamlaste väljaastumise ajal nõudnud lausa Savisaare ametist lahkumist. Niisugust asja Savisaar naljalt ei andestanud. Sestap tundus enesestmõistetav, et Veetõusmest saab järgmine Eesti Panga president. Savisaar aga eelistas vastu igasugust loogikat Veetõusmele millegipärast Kallast ja tekitas endale niiviisi pikkadeks aastateks ühe suurima poliitilise konkurendi. Kui Savisaar poleks Kallasel aidanud Eesti Panga presidendiks saada, poleks Kallasest saanud “krooni isa” ja tema hilisem tähelend poliitikas poleks kindlasti olnud nii kiire, kõrge ja särav.

Miks Savisaar seda tegi? Võimalik, et sellele küsimusele polegi mõistlikku vastust, vähemalt mitte üht ja ainsat.

Kauaaegne ametiühingutöötaja Aare Neeve on Ester Shangi raamatus “Peategelane” meenutanud, et 1991. aasta algul küsis valitsusjuht Edgar Savisaar ametiühingute keskliidult valitsuse eelarveaukude lappimiseks suurt summat sotsiaalrahast, mille liikumist kamandasid tol ajal veel ametiühingud. Savisaar oli just lasknud Rahvarinde saadikutel panganõukogu esimehe kohale pürginud Kallase ülemnõukogus maha hääletada, kuid Kallas oli sellegipoolest valmis valitsust aitama. Ametiühingud seadsid raha andmise tingimuseks vaid Savisaare allkirja töötajate sotsiaaltagatiste leppel. Nõnda olevatki sündinud esimene sotsiaaltagatiste lepe, mille ametiühingute keskliit sõlmis valitsusega 12. veebruaril 1991.

Kallase võime jätta kiusule kiusuga vastamata ja neelata isiklik meelekibedus töö huvides alla võis Savisaarele vabalt muljet avaldada veel ka sama aasta septembris, kui ta pidi valima Kallase ja Veetõusme vahel. Võib-olla lootis ta, et nii nagu aitas rahahädas valitsust ametiühingujuht Kallas, nii teeb seda ka keskpanga juht Kallas? Igatahes oli koostöö üks kõige tähtsamaid asju, millest Savisaar Kallasega rääkis. Valitsuse ja keskpanga lapsik nääklemine oli kõiki surmani ära tüüdanud, kahe jonnaka mehe vägikaikaveo taha oli takerdumas mitte ainult rahareform, vaid kogu riigi areng. Pärast ootamatult sülle langenud seljavõitu Otsasoni üle ja tema avalikku häbimärgistamist pangaröövlina oli Savisaarel selge soov eluga edasi minna ja keskpangaga hästi läbi saada, kuid ta kõhkles Kallases kuni viimse hetkeni. Kohtumine Savisaarega 23. septembri hommikul Sakala keskuses rahamaailma vägevate seltskonnas oli Kallase viimane tuleproov.

Kallasele sobis valitsusjuhi koostöösoov hästi. Erinevalt Otsasonist sai ta suurepäraselt aru, et pank ei saa rahareformi teha üksinda ja tema õnnestumine pangajuhina sõltub just sellest, kuidas õnnestub tema koostöö valitsusega.

Kui Kallas Sakala keskusest Toompeale läks ja ülemnõukogu ette astus, küsisid Rahvarinde saadikud temalt vaid paar-kolm leebet küsimust. Vait olid ka rahvuslased, sest Kallas oli ju nende suureks rõõmuks enamlaste-kelamlaste liidrina Savisaare vastu astunud.

Enne hääletamist palus Rahvarinde saadikurühm veel kolmeminutilist vaheaega, et kontrollida, kas Savisaare juhtnöörid on ikka endised, ja siis valitigi ametiühingujuht 63 häälega Eesti Panga presidendiks. Kaheksa kuud varem polnud Kallas rahvaesindajate meelest kõlvanud panganõukogu esimehekski, nüüd aga usaldasid nad talle rahareformi korraldamise, ühe kõige tähtsama töö, mis riigil oli pakkuda.