Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 5

Tol ülelinnalisel leinapäeval, kolmandate sõjajärgsete missivalimiste ja esimese Eesti Kongressi vahel, asutasid täpselt 250 inimest Tallinnas Lenini puiesteel Eesti Projekti saalis Eesti Liberaaldemokraatliku Partei.

Õhustik oli lähenevate poliitiliste suursündmuste tõttu ärev. Arvati, et Eesti Kongress kuulutab end rahva ainsaks seaduslikuks esindajaks ja haarab võimu. Kardeti Moskva verist kättemaksu ja isegi kodusõda.

Palju kõneainet pakkusid ka sisepoliitilised intriigid. Kodanike komiteede liikumine oli lõhki ajanud Rahvarinde – tugirühmadest kuni tipuni välja leidus Rahvarindes Eesti Kongressi tulihingelisi toetajaid ja vihaseid vastaseid. Ent perestroika toetuseks loodud rahvaliikumine kääris ka muudel põhjustel. Liberaaldemokraatlik partei oli esimene kild, mis Rahvarinde küljest lahti murdus ja end sõltumatuks poliitiliseks jõuks kuulutas. Säärane tänamatu isepäisus ei saanud jääda ju ometi karistuseta. Liberaalide eestvedajad tundsid hästi Rahvarinde juhi Edgar Savisaare püha viha. Veel hiljaaegu olid paljud neist olnud Savisaare ustavad kaasvõitlejad ja mõni oli seda jätkuvalt.

Rahvarinde logo autor kunstnik Heinz Valk oli ühtlasi liberaalide logo autor. Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Rein Veidemann, kelle abikaasa Andra Veidemann juhatas koos kirjanik Jaak Jõerüüdiga liberaalide partei asutamiskoosolekut, oli Rahvarinde üks ideolooge, programmiliste dokumentide koostaja ja sõnastaja. Valk ja Veidemann olid olnud koos Savisaarega ka Rahvarinde esimese eestseisuse liikmed. Nüüd korraldas Rein Veidemann sotsiaaldemokraatliku erakonna asutamist, tema abikaasa Andra aga pürgis liberaalide juhatusse.

Liberaaldemokraatliku partei esimeheks pidi saama Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees Enn Põldroos. Temagi oli üks Rahvarinde käilakujusid. 1988. aasta oktoobris oli ta valitud Rahvarinde esimese volikogu liikmeks. Kuigi ta kuulus EKP Keskkomitee liikmena samal ajal ka kohaliku kompartei nomenklatuuri, oli ta ühtlasi üks Savisaare lähemaid mõttekaaslasi.

Juba hulk aega enne liberaalide asutamiskongressi liikusid suust suhu hirmujutud, kuidas Savisaar plaanib just Põldroosi punast minevikku ära kasutades anda surmahoobi kõigile liberaalidele kui Rahvarinde reeturitele. Põldroos oli veel paar aastat tagasi, 24. veebruaril 1988 osalenud punavõimu toetuseks korraldatud miitingul. Samal õhtul tähistasid tuhanded tallinlased Tammsaare pargis esimest korda avalikult oma riigi sünnipäeva. Võimalus enam-vähem vabalt poolt valida tegi Võidu väljaku miitingul osalemise iseäranis häbiväärseks. Liiatigi meenutas see väga nõukogude ajalooõpikuist tuttavat pilti – 1940. aasta 21. juunil okupantide tankide toel samas paigas lavastatud riigipöörajate väljaastumist.

ELDP asutamiskongressil kahises Eesti Projekti saal juttudest, et Rahva Hääle toimetuses on Savisaare artikkel Põldroosi punaminevikust trükivalmilt tinas juba ootamas. Seepärast tehti rünnaku ennetamiseks ja mainekahju vältimiseks ootamatu vangerdus, mida hoiti kuni viimase hetkeni saladuses. Liberaalide eestvedajad olid ammu aru saanud, et alustada tuleb puhtalt lehelt ja muidu igati tubli Põldroos ei sobi partei etteotsa seetõttu kuidagi. Sellest sai aru ka Põldroos ise. Ta ei pressinud end peale ja oli ühise ürituse nimel valmis vabatahtlikult kõrvale astuma. Jõerüüt oli seepärast aegsasti enne kongressi mitu päeva koos luuletaja Paul-Eerik Rummoga Kukus istunud ja veennud teda kandideerima partei esimeheks.

Põldroos pidas partei asutamiskongressil põhiettekande, nagu tulevasele juhile kohane. Järgnes Rahvarinde aktivisti Oleg Kanguri ülevaade liberalismi ajaloost maailmas ja Eestis, Paul-Eerik Rummo tutvustas ELDP programmi ning jurist Tiit Käbin rääkis partei põhikirjast.

Kui jõudis kätte aeg parteile esimeest valida, seati lisaks Põldroosile üles teine kandidaat, Paul-Eerik Rummo. Nagu varem kokku lepitud, taandas Põldroos end enne hääletust ja Rummost sai ainsa kandidaadina liberaaldemokraatliku partei esimene ja viimane esimees.

Järgmisel päeval selgus, et juttudel Rahva Hääle trükivalmis laimuartiklist oligi tõepõhi all. Ainult et selle tellija ei olnud Savisaar, nagu kardeti, vaid kompartei juhtkond. Kui see üldse oli tellitud artikkel. Võimalik, et Eesti Valge Maja niiditõmbajad kasutasid kirjanik Rudolf Rimmeli siirast raevu enda huvides lihtsalt osavalt ära, avaldades tema artikli Rahva Hääles endale sobivas kohas ja sobival ajal.

10. märtsi Rahva Hääle esikülge kattis ootuspäraselt missivalimiste reportaaž. Uudis liberaaldemokraatliku partei asutamisest oli alles kolmandal leheküljel. Kohe selle kõrval laius Rudolf Rimmeli kirglik arvamuslugu “Partei orjade mäss”. Rimmel nuhtles oma artiklis komparteist lahkujaid, kes sokutavad end kohe mõnda uude parteisse, peaasi et olla pumba juures. Ülejooksikud, reeturid, värvivahetajad, tuulenuusutajad, partei orjad – paljud Rimmeli hinnangud kompartei nomenklatuuri käitumise kohta uutes oludes olid asjakohased, kuid nende sidumine lehes just liberaalidega oli selgelt ülekohtune ja ebaõiglane löök allapoole vööd.