Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 9

Eesti Kongress ja esimesed enam-vähem vabad ülemnõukogu valimised matsid ajakirjanduses enda alla kõik muud poliitikauudised. Kuid samad sündmused, mis ELDP kongressi kodumaal peaaegu märkamatuks muutsid, aitasid tähtsatel väliskülalistel selle just üles leida. Tallinna saabunud kümned naaberriikide poliitikud ja ajakirjanikud võtsid kord juba kohal olles meelsasti päevakavasse ka ELDP kongressi külastamise.

Põhjamaade parempoolsed poliitikud olid Eesti vastu suurt huvi üles näidanud kohe piiride paotudes. 1989. aasta algul käis esimese Rootsi parteijuhina Eestis moderaatide partei esimees Carl Bildt.

Kohe Bildti tuules jõudsid Eestisse ka Põhjamaade liberaalid, kuid siis juba enam mitte ühekaupa, vaid hulgi. Aasta enne ELDP sündi, 20.–23. märtsil 1989 korraldasid Põhjamaade liberaalid Eestis oma esindajate kokkutuleku. Selle õnnestumisele aitas tublisti kaasa Rootsi rahvapartei juhatuse liige Andres Küng. Tallinna kokkutulekust võttis osa harukordselt esinduslik seltskond: Rootsi liberaalide juht Bengt Westerberg; Taani liberaalse partei Venstre juht Jan Klovstad, soomerootslaste liberaalide juht Peter Stenlund; hilisem Taani kauaaegne majandusminister, liberaal Marianne Jelved jt.

Bengt Westerberg käis koos kaaslastega ka Läänemaal rannarootslaste asupaiku vaatamas ning pidas Tallinna linnahallis märtsiküüditamise mälestusüritusel kõne, mille lõpetas hüüdega: “Elagu vaba Eesti!”

Aasta hiljem olid ELDP asutamiskongressil Eesti Projekti saalis kohal külalised Soomest, Rootsist, Ungarist, Lätist, Venemaalt. Juba 1947. aastal asutatud Välis-Eesti Liberaalset Koondist esindasid Andres Küng, Aleksander Terras ja Andres Käärik, soomerootsi liberaale Peter Stenlund, Ungari vabade demokraatide liitu Peter Krasztev, Moskva konsitutsioonilisi demokraate Georgi Derjagin.

Rootsi liberaalse rahvapartei nimel tervitas ELDP asutajaid Eesti Projekti saalis poliitik, kelle kohta on kongressi protokolli märgitud: “Daam punases kostüümis, nimi vaja täpsustada”. Too täpsustamist vajava nimega daam punases kostüümis ja tulipunase peaga oli ei keegi muu kui üks tolle aja väljapaistvamaid Rootsi liberaale – parlamendirühma esimees, hilisem Carl Bildti valitsuse kultuuriminister Birgit Friggebo.

Kõik need külalised olid oma tulekust varakult teada andnud ja tervitusjärjekorda registreeritud. Ent keset kongressi astus Eesti Projekti saali sisse ka üks tõeline üllatuskülaline. Kongressi juhataja Jaak Jõerüüt ei tahtnud oma silmi uskuda, kui nägi noore muinsuskaitsja Mart Laari saatel sisenemas Rootsi moderaatide partei esimeest Carl Bildti, kes järjekordselt Tallinnas olles käis ka uue partei sünnile kaasa elamas.

Headest suhetest Põhjamaade ja eriti Soome liberaalidega oli ELDP-l edaspidi palju kasu. Juba sama aasta sügisel võeti verisulis ELDP liberaalide internatsionaali vaatlejaliikmeks. Appi tuli juhus, et just 1990. aastal toimus Liberaalse Internatsionaali kongress Soomes. Kaugemale poleks Eesti puruvaesed poliitikud jaksanud pileteid osta. See, et ELDP seal vaatlejaliikmeks võeti, polnud aga enam sugugi juhus. Rahvusvahelises mängus maksid tutvused ja ELDP-l oli palju häid eestkostjaid väliseestlastest kuni soomerootsi liberaalide juhi Peter Stenlundini, kes oli 1990. aastal kongressi korraldaja. Tol mälestusväärsel kongressil käis kahe turvamehe saatel ringi ka skandaalne Vene liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski, kuid juba siis suhtusid Lääne-Euroopa liberaalid temasse kui KGB provokaatorisse. Vaatlejaliikmeks võetud ELDP-d esindasid Soomes Paul-Eerik Rummo, Jaak Jõerüüt ja Tiiu Laansoo. Kohal olid ka väliseestlased, kellest kõige suuremat tuge pakkusid Aleksander Terras ja Andres Küng. Välis-Eesti Liberaalne Koondis oli Liberaalse Internatsionaali asutajaliige.