Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 15

Pärast säärast põrumist näis tõesti, et Kallasel pole ühessegi kõrgesse riigiametisse asja vähemalt seni, kuni Savisaar on peaminister ja Rahvarinne ülemnõukogus suurim saadikurühm. Rahvarinde juht oli juba toona tuntud pika viha ja keerulise hingeelu poolest. Kummatigi oli Kallas üks väheseid poliitikuid, kes suutis säilitada Savisaarega vähemalt hädapärase isikliku läbikäimise isegi pärast seda, kui oli Savisaare tooli kallale kippunud.

Nõnda juhtus ka pärast enamlaste ja kelamlaste ühteheitmist. Tunne Kelam ja Vardo Rumessen langesid ERSP-s kauaks põlu alla. Loomeliitude pleenumit korraldanud Allikust ja Rahvarinde asutamist toetanud Toomest tehti avalikkuse silmis vaata et kõige suuremad kommunistlikud kurjategijad pärast Stalinit ja Beriat. Enamlaste-kelamlaste ühine peaministrikandidaat Kallas sai aga vaid kergelt sakutada ja sammus peagi taas uljalt vastu uutele väljakutsetele, nagu peenema töö otsimist aastaid hiljem nimetama hakati.

Tõsi, päris ilma karistuseta Savisaar Kallast ei jätnud. Tasumise tund saabus varsti. Eesti Panga nõukogu oli olnud juba suvest saadik esimeheta. Algul, pärast Eesti Panga asutamist 1. jaanuaril 1990 oli Rein Otsason nii panga president kui ka nõukogu esimees. Pool aastat hiljem keelati kahel toolil istumine seadusega ära, kuid nõukogule uue esimehe otsimine venis. Otsason pressis etteotsa panganõukogu liiget Raimond Hagelbergi, kes aga punnis vastu ja lükkas ette hoopis teise panganõukogu liikme Siim Kallase.

Eks see olnud niigi ennekuulmatu lugu, et ametiühingujuht on keskpanga nõukogus, ent Kallasel jätkus söakust pürgida ametiühingujuhina ka panganõukogu juhiks. 23. jaanuaril 1991, kõigest paar kuud pärast enamlaste ja kelamlaste avantüüri läbikukkumist astus Kallas panganõukogu esimehe kandidaadina ülemnõukogu ette.

Vilniuses surid teletorni kaitsjad Vene tankiroomikute all. Kazimiera Prunskienė valitsus oli sunnitud 8. jaanuaril 1991 tagasi astuma ja seimi esimees Vytautas Landsbergis ei lahkunud päevade kaupa oma tööruumidest, sest see võis maksta talle elu. Riias ründasid Vene dessantväelased valitsushooneid ja tapsid mitu inimest. Tallinnaski oli ärevus haripunktis. Toompea piirati hiiglaslike kivirahnudega, kuid NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi käsilaste rünnaku eest kaitsesid Eestit märksa paremini siiski Venemaa presidendi Boriss Jeltsini üllatusvisiit Tallinna, tema üleskutse Vene sõjaväelastele mitte rünnata rahvast, ja kokkulepped, mille Venemaa sõlmis Balti riikidega.

Ent isegi niisugusel silmapilgul, lausa sõjaseisukorras, maitses kättemaks magus. Rahvarinde saadikud hääletasid Kallase ülemnõukogus halastamatult maha, heites talle ette rahvusliku ühtsuse valitsuse etteotsa pürgimist, kuulumist Vabasse Eestisse ja ametiühingutöö ühitamist keskpanga juhtimisega.

See oli Kallasele teine lüüasaamine lühikese aja jooksul. Mõõt oli nüüd mõneks ajaks täis. Järgmisel panganõukogu koosolekul, kui teda uuesti kandideerima õhutati, teatas ta kindlalt, et ei, enam ta sama reha otsa ei astu.