Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 4

1990. aasta märts oli erakordselt plahvatusohtlik kuu terves Baltikumis. Vilniuses kuulutas äsja valitud parlament välja Leedu iseseisvuse, Moskvas pidas pleenumit NLKP Keskkomitee. Kardeti, et kompartei peasekretär Mihhail Gorbatšov kehtestab presidendivõimu, laseb vahistada Baltimaade iseseisvusliikumiste juhid ja keelab ära igasuguse poliitilise tegevuse.

Eesti poliitikaelus oli 1990. aasta märts nagu kahe üüratu suure küüruga kaamel. Pühapäeval, 11. märtsil tuli esimest korda kokku Eesti Kongress. Seda ajaloolist hetke jälgis telepildis kogu maa. Pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni kogunes Estonia teatris taas Eesti kodanike esindus, mille valimistest oli osa võtnud ligi 600 000 inimest. Paljudele neist tähistas see Eesti Vabariigi tagasituleku algust.

Täpselt nädal hiljem, 18. märtsil toimusid esimesed enam-vähem vabad ülemnõukogu valimised. Rahvarinde ülekaalukas võit tähendas, et esimest korda ei moodustanud Eesti NSV valitsust kompartei. Pool sajandit kestnud võimumonopol oli murtud. Peaministriks sai Rahvarinde juht Edgar Savisaar, ülemnõukogu juhatajaks valiti Töökollektiivide Liidu juht Ülo Nugis. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks ja lubas selle nimel teha tihedat koostööd Eesti Kongressiga.

Nagu kahe esinduskogu valimistest kahel järjestikusel pühapäeval veel vähe oleks, püüdsid märtsis rahva tähelepanu mitu ajaloolist tähtpäeva ja seltsielu tippsündmusena ka missivalimised.

8. märtsil, kui algas Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) kahepäevane asutamiskongress, peeti ka rahvusvahelist naistepäeva. 1990. aastal ei tähistatud seda Eestis enam nii innukalt nagu stagnaajal, kuid riigipüha oli see siiski. Naistepäev kulmineerus õhtul missivalimistega. See oli tõeline meediasündmus. Trikoovoor korraldati otse kompartei pühakojas, nn Karla katedraalis, pooliku torniga dolomiithoones praeguse Solarise keskuse asupaigas.

Kongressi teisel päeval tähistati Tallinnas märtsipommitamise aastapäeva. 1944. aasta 9. märtsi õhtul alanud Punaarmee pommirünnakud olid hävitanud kolmandiku Eesti pealinnast. Tulemöllus hukkus üle 700 inimese. Kuigi Harju tänav, üks kõige rohkem kannatada saanud paiku vanalinnas oli kogu okupatsiooniaja varemeis justkui tolle koletu kuriteo hiiglaslik mälestusmärk, ei lubanud venelased märtsipommitamist avalikult meenutada. Seepärast tähistati 1990. aastal pommirünnaku aastapäeva avalikult alles teist korda. Kõnekoosolekutel mälestati hukkunuid, kirikutes löödi leinakelli, Harju tänaval ja mujalgi süüdati maatasa tehtud majade asupaikades küünlad.