Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 12

Kõige tulisem vaidlus käis nii ELDP-s kui ka ühiskonnas tervikuna selle üle, kas taastada Eesti riik õigusjärgluse alusel või mitte. See küsimus lõi kahte lehte Rahvarinde, ELDP ja kogu ühiskonna. Õiguslikust järjepidevusest lähtumine tähendas otsustusõiguse andmist ainult Eesti kodanikele ja nende järeltulijatele. Okupantide ebaseaduslikult võõrandatud vara tuli tagastada õigusjärgsetele omanikele või nende järeltulijatele.

Noored Liberaalid vastandusid siin selgelt Rahvarindele ja eriti peaminister Edgar Savisaarele, kes võitles selle eest, et migrandid saaksid põliselanikega võrdsed kodanikuõigused, sealhulgas õiguse valida parlamenti. Savisaar oli vastu ka 1940. aastal väevõimuga ära võetud vara tagastamisele.

Ent nende 53 hääle seas, millega Edgar Savisaar 1990. aasta 3. aprillil ülemnõukogus peaministriks kinnitati, olid ka kõigi ELDP saadikute hääled. Üks toetuse tingimusi oli kultuuriministri koht Lepo Sumerale ja selle lubaduse Savisaar täitis. 1990. aasta aprillis sai Sumerast esimene minister okupeeritud Eestis, kes kuulus küll parteisse, kuid mitte kommunistlikku parteisse.

Savisaare valitsuse poliitiline pale oli üldse eriskummaline. Neli ministrit kuulusid komparteisse, Sumera kuulus liberaaldemokraatlikku parteisse ja kõik ülejäänud valitsuse liikmed eesotsas peaministriga olid parteitud – enamik neist oli vahetult enne valitsuse moodustamist komparteist välja astunud ja vaid mõni üksik, nagu välisminister Lennart Meri, polnud sinna kunagi kuulunudki.

Kuigi ELDP programmis polnud majandus esikohal, rõhutati seal siiski majandusvabaduse, eraettevõtluse ja turumajanduse tähtsust. Eesti majanduse võib kriisist välja aidata ainult otsustav denatsionaliseerimine, kinnitas programm.

Siit sai alguse liberaalide esimene tõsine vastuolu valitsusega. Rahva elujärg kukkus kivina, kuid valitsus hoidis hindu kinni, venitas erastamisega ega tahtnud õigusjärgsetele omanikele vara tagastada.

See vastasseis lõi ka esimesed mõrad liberaalide saadikurühma. Savisaart toetasid kõige andunumalt Heinz Valk ja Enn Põldroos. Jüri Põld oli selgelt rahvuslaste leeris ning Jaak Jõerüüt ja Teet Kallas püüdsid end sättida sillaehitaja rolli. Paul-Eerik Rummo polnud ülemnõukogu liige. Ta tegutses Eesti Komitees ja oli Savisaare suhtes kriitiline, pooldades ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostööd nagu Jõerüütki.

ELDP asutamiskongress oli lisaks programmile ja põhikirjale heaks kiitnud seisukohad üleminekuperioodiks Eesti iseseisvusele. See dokument ütles ühemõtteliselt, et riik tuleb taastada, lähtudes õiguslikust järjepidevusest, Eesti Kongressi ja ülemnõukogu koostöös. ELDP asutajate ettekujutuse kohaselt pidid Eesti Kongress ja ülemnõukogu esinema üleminekuperioodil Eesti põhiprobleemide lahendamisel kahekojalise pariteetse taastava koguna. Samuti peeti vajalikuks rakendada pärast 50-aastast vaheaega taas Eesti Vabariigi kodakondsuse seadust ning anda juba enne parlamendivalimisi kodakondsus inimestele, kes seaduse alusel on vahepeal selleks õiguse omandanud ja kes seda soovivad.

Kui Valk ja Põldroos asusid toetama Savisaare ja Rahvarinde saadikurühma taotlusi jätta ebaseaduslikult võõrandatud vara õigusjärgsetele omanikele ja nende pärijatele tagastamata ning anda Eesti kodakondsus kõigile Eesti elanikele, kes seda tahavad, oli tüli lahti ka liberaalide leeris. Viimaseks piisaks liberaalide saadikurühma karikas sai Savisaare valitsuse üks kõige suuremaid avantüüre, katse luua Narva vabamajandustsoon.

Eesti terviklikkusele ohtliku Narva vabamajandustsooni läbikukutamisele aitasid kaasa ka kolm liberaali: Jaak Jõerüüt, Teet Kallas ja Jüri Põld. 1991. aasta juunis ühinesid nad peaministri vastu algatatud umbusaldusavaldusega. Kuna avaldusele oli alla kirjutanud 26 ülemnõukogu liiget, hakkasid Savisaare poolehoidjad seda kutsuma 26 Bakuu komissari avalduseks – selge vihjega, et 26 Bakuu komissari väljaastumine oli omal ajal läbi kukkunud.

Nagu Narva vabamajandustsoonist, nii ei saanud ka umbusaldusavaldusest asja. Savisaar lubas Narva tsooni arutelu jätkata sügisel ja umbusaldajad teatasid, et taotlevad oma avalduse arutamist samuti alles pärast ülemnõukogu suvepuhkust. Enne kui kumbki oma ähvarduse teoks jõudis teha, äpardus Moskvas stalinistide riigipöördekatse ja Eesti kuulutas end iseseisvaks.

Pärast 26 “komissari” väljaastumist lagunes liberaalide saadikurühm ülemnõukogus ka vormiliselt. 27. septembril 1991, kui Eesti oli juba kuu aega olnud rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik, avaldas Enn Põldroos Sirbis artikli “Hüvasti, poliitika!”. Poolteist aastat Rahvarinde saadikurühma juhtinud ELDP liige teatas, et naaseb lõuendi ja värvituubide juurde, sest oli juba ammu endale lubanud lõpetada poliitikukarjääri siis, kui Eesti saab iseseisvaks.

Paar kuud hiljem, 22. novembril 1991 avaldas Eesti Ekspressis oma lahkumishüüu laulva revolutsiooni kangelane Heinz Valk. Tema oli liberaalidest viimase mohikaanlasena jäänud truuks Rahvarindele ja Savisaarele, kuid ei liitunud Rahva-Keskerakonnaga, mille Savisaar samal sügisel asutas. Intervjuus “Mul on aeg rongist maha astuda” selgitas Valk: “Ma ei taha enam seda mängu. Kogu mu sisemus tõrgub selle vastu. Õnnehetki on niisuguses tegevuses tohutult vähe, palju on kibestumist ja konflikte. Aitab enese kallal murdmisest.”

Täpselt samal päeval, 22. novembril 1991 registreeriti ülemnõukogus saadikurühm “Isamaa ühendus”. Seal leidsid koos kristlike demokraatide, vabariiklaste ja konservatiivsete rahvaerakondlastega endale koha päikese all ka neli liberaali: Jõerüüt, Põld, Kallas ja Käbin. Saadikurühma esimeheks sai Mart Laar, aseesimeesteks Kaido Kama ja Jaak Jõerüüt.

Kellega koos minna esimestele riigikogu valimistele, oli siiski veel lahtine. Selge oli vaid, et üksi, ainult ELDP nimekirjaga pole mõtet seda teha. Liberaalide juhtide kogu aur oli partei asutamisest alates kulunud ülemnõukogule ja Eesti Komiteele. See töö oli nii pingeline, et muuks ei jätkunud jõudu ega aega. Partei ülesehitamine oli seetõttu soiku jäänud. ELDP toetajaskond püsis arvamusuuringutes vankumatult pluss-miinus nulli kandis. Partei mainet räsis ka järjest süvenev vastasseis Savisaarega. Terve hulk Rahvarindest pärit poliitikuid pööras seetõttu ELDP-le selja. 1992. aasta algul, kui liberaalide toel langes Savisaare valitsus ja tuli võimule Tiit Vähi, ei pidanud paljud rahvarindelastest ELDP asutajaliikmed enam vastu ja lahkusid parteist.