Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 17

Kuigi Eesti oli alates 1991. aasta augusti lõpust iseseisev riik, sõltus siinne majandus jätkuvalt Venemaast. Veel kümme kuud pärast iseseisvuse taastamist oli Eestis käibel rubla. Venemaa trükkis oma majandushädade leevendamiseks rublasid pidevalt täistuuridel juurde, nii et aastases arvestuses tuhande protsendini küündiv inflatsioon tegi majanduse korrastamise võimatuks.

Tühjade poelettidega võitlemiseks lasi 1992. aasta talvel võimule tulnud peaminister Tiit Vähi valitsus hinnad vabaks. Nüüd kujunes kõige suuremaks defitsiidiks sularaha. Hinnad kasvasid nii kiiresti, et Venemaa ei jõudnud rublasid trükkida. Eesti Panga ja rahandusministeeriumi ühismäärus lubas alates veebruarist ettevõtetel sularahas välja maksta kuni 2000 rubla, ülejäänu tuli kanda töötaja hoiuarvele.

Valitsuse korraldusel võeti kasutusele ka tšekiraamatud, kuid suurt abi neist polnud, sest sularahata arveldamist ei peetud usaldusväärseks. Kui tahtsid osta, pidi rahakott puuga seljas olema. Küll aga tervitasid Ida-Virumaa kaevurid rõõmuhõisete saatel juhtkonna otsust maksta palka rublade asemel toiduainetega – sardell, või ja konserv olid kindlama kursiga kui rubla. Mõnes ettevõttes maksti osa palka välja ka välisvaluutas.

Sularaha nappuse tõttu venisid pensionijärjekorrad iga kuuga üha pikemaks, asutused ei suutnud palka õigel ajal välja maksta ja ettevõtetevahelised arveldused jooksid kinni. Kõik olid kõigile võlgu, laod olid kaupa täis ja pangakontod pidevalt “punases”.

Asi läks lõpuks nii hulluks, et Tartu linnavõim võttis märtsis kasutusele oma raha. Linnavalitsus tegi sotsiaalpanga kohalikule kontorile rahaülekande ning pank väljastas pensionide ja palkade väljamaksetena inimestele nõukogudeaegsete tsiviilkaitseõppuste söögitalonge, millele oli trükitud kiri “Tartu raha” ja arvud 25, 50 või 100. Selle rahaga sai Tartu kauplustes ja linnaettevõtetes maksta kuni 20. aprillini, mil riik linna isetegevuse lõpetas.

Peaminister Tiit Vähi nõudis sularahapuuduse leevendamiseks Eesti Pangalt ühekrooniste rahatähtede käibelelaskmist rubla asendusrahana veel enne rahareformi. Vähi tahtis ühe krooni võrdsustada 500-rublase kupüüriga. Rahareformi päeval poleks ühekrooniseid enam välja jagatud, vaid vastupidi, Kristjan Raua pildiga rahatähed oleks koos rubladega kokku korjatud ja vahetatud õige kursi alusel teistsuguse nimiväärtusega kroonideks. Näiteks kursi korral 10 rubla = 1 kroon oleks saanud ühekroonise eest rahavahetuspunktis 50 krooni. Mõni päev hiljem oleks kokku kogutud “kristjan rauad” uuesti käibele lastud tavaliste ühekroonistena.

Eesti Pank kartis, et rublade ja ühekrooniste üheaegne kasutuselevõtt tekitab segadust ja muudab rahareformi naerualuseks. Samuti kardeti kuritarvitusi, sest rahavahetuspäeval oleks rahva käes olevatel ühekroonistel olnud üks, Eesti Panga varahoidlates olevatel täpselt samasugustel ühekroonistel aga hoopis teine väärtus.

Enne kui Vähi oma päästeplaani keskpanga umbusumüürist läbi suruda suutis, saabus 20. juuni ja rublakriis sai igaveseks läbi.