Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 13

Siim Kallase teekond Reformierakonna ja Eesti valitsuse etteotsa algas 1987. aasta 26. septembril, kui ta kompartei häälekandja Rahva Hääl peatoimetaja asetäitjana avaldas koos Edgar Savisaare, Tiit Made ja Mikk Titmaga ajalehes Edasi ettepaneku viia ENSV üle isemajandamisele.

IME ettepanek tõi kõigile neljale allakirjutanule kustumatu kuulsuse ja avas ukse suurde poliitikasse. Kallas tegutses 1988. aastal IME töörühmas ja laskis end valida Rahvarinde volikogusse, kuid Savisaare pakkumise kandideerida ka eestseisusse lükkas ta tagasi. 1989. aastal võitis ta Põhja-Rakvere valimisringkonnas NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel Illar Hallastet, keda toetas Rahvarinne. Sellest ajast peale oli selge, et Kallase ja Rahvarinde teed lähevad lahku.

1989. aasta jõulude eel asutas Rahva Häälest lahkunud ja ametiühingute keskliitu juhtima asunud Kallas koos valitsusjuht Indrek Toome ja Eesti Panga presidendi Rein Otsasoniga liberaalsete reformistide klubi. Sinna kuulusid veel NSV Liidu rahvasaadikud Ülo Vooglaid, Tõnu Laak, Igor Gräzin, Kaljo Kiisk ja Mikk Mikiver.

Mõni nädal hiljem esitles end Rahva Hääle esiküljel juba uus rühmitus Vaba Eesti. Selle asutasid endised tippkommunistid eesotsas Indrek Toomega, et astuda valimistel kolmanda jõuna vastu Rahvarindele ja Eesti Komiteele. Liberaalsetest reformistidest kolisid Vabasse Eestisse üle Kallas, Toome, Otsason ja Vooglaid.

Tänu IME-le ja mitmele õnnestunud ajaleheartiklile oli Kallas üks Eesti populaarsemaid poliitikuid. 1989. aasta 26. mail Noorte Hääles avaldatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt nägi eestlaste lemmikpoliitikute esitosin välja nii: 1. Marju Lauristin, 2. Arnold Rüütel, 3. Tiit Made, 4. Indrek Toome, 5. Vaino Väljas, 6. Edgar Savisaar, 7. Juhan Aare, 8. Mikk Mikiver, 9. Enn Põldroos, 10. Endel Lippmaa, 11. Siim Kallas, 12. Heinz Valk.

Ent 1990. aasta sügisel tabas Kallast ootamatu tagasilöök. Ta põrus nn enamlaste ja kelamlaste valitsuse peaministriks pürgides nii armetult, et Maalehe peatoimetaja Ülo Russak kuulutas 15. novembril: “Kahjuks on enamlased ja kelamlased oma liigse agarusega ühest reaalsest valitsusjuhi kandidaadist eesti rahva silmis poliitilise laiba teinud.”

Kallas oli tookord söandanud välja astuda peaminister Edgar Savisaare vastu. See polnud tema idee, kuid kõditas piisavalt tema kujutlusvõimet ja edevust, nii et ta oli Rahvarinde juhi vastu kavandatud intriigiga pikemalt mõtlemata kaasa läinud.

Plaan oli sündinud Tallinnas Narva maanteel majas nr 5, ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja Sirje Endre kabinetis. Kuna Eesti Komiteel polnud pikka aega tööruume ning hiljem saadi hädapärane kontor Kultuuri ja Eluga samasse majja, peeti poliitnõupidamisi sageli ka ajakirja toimetuses. Ühel 1990. aasta kevadpäeval astusid Endre juurde sisse Jaak Allik ja Kaido Kama, kellest olid ülemnõukogus saanud mõttekaaslased, ja hakkasid rääkima rahvusliku ühtsuse valitsusest.

Rahvarinde valimisvõidu järel 1990. aasta märtsis-aprillis olid Eesti Komitee juhtidel veel olnud suured lootused ja isegi suusõnalised kokkulepped koostööks valitsusega. Mai algul aga oli Savisaar lasknud ülemnõukogul ENSV ümber nimetada Eesti Vabariigiks ja keeranud Eesti Komiteele avalikult selja. Samasugusel sõjajalal oli ta endiste komparteilaste Vaba Eestiga. Selle tulemusena oli Rahvarinde valitsusel ülemnõukogus vaid habras enamus ja vahel polnud sedagi.

Niisuguses olukorras hakkas Allik otsima toetajaid oma lemmikideele, rahvusliku ühtsuse valitsusele. Kõik ülemnõukogu saadikurühmad pidid Eesti asja ajamiseks valitsuses sõbralikult seljad kokku panema. Ehkki see plaan meenutas väga ühest nõukogude multifilmist pärit ütlust “Rebjata, davaite žit družno!”, paistis Savisaare võimujoovastus nii diktaatorlik ja Eesti tulevik nii tume, et asjaosalised uskusid siiralt rahvusliku ühtsuse valitsuse edusse.

Selle, et just Kallasest peab saama uue valitsuse peaminister, mõtlesid välja Allik ja Endre kahekesi. Neid ühendas Kallasega kunagine komsomolitöö Tartu ülikoolis. IME ettepaneku ühe autorina oli Kallas laulva revolutsiooni hakul saanud üleöö kuulsaks, kuid 1990. aastal oli ta ilma mõistliku rakenduseta justkui maa ja taeva vahel ripakil. Kompartei nomenklatuurse töötajana oli ta omal ajal sattunud ametiühingute keskliidu revisjonikomisjoni liikmeks ja 1989. aastal oli temast seetõttu otsekui poolkogemata saanud ametiühingute keskliidu esimees. Kord oli Kallas revisjonikomisjoni esimehena pidanud ebatavaliselt inimkeskse kõne naiste tervisest ja töötingimustest. Ametiühingulased otsustasid seepeale, et just niisugune mees peabki ametiühinguid reformima.

Veidi enne ametiühingujuhiks hakkamist oli Kallas keeldunud ajakirjanike liidu esimehe kohast. Kui Ene Hion tegi 1989. aasta kevadel ajakirjanike kongressil ettepaneku valida Kallas esimeheks, läks Kallas kõnepulti ja ütles, et pole sellele kohale õige inimene, sest ei tunne asja.

Ametiühingute etteotsa soovitas Kallast tema ülikoolikaaslane Lembit Zernant, kes töötas keskliidu rahandusosakonna juhatajana. Kallase eelkäija Matti Pedaku ajal oli 800 000 liikme ja 35 alaliiduga organisatsiooni tabanud sügav juhtimiskriis. Kallas tõi keskliitu uusi inimesi ja uusi ideid, aga kuskilt ei paistnud välja, et tema kutsumus ja elu unistus on võidelda töörahva õiguste eest.

Kallase suurim saavutus ametiühingute juhina oli Narva esimeste streigiähvarduste leebe vaigistamine. Kui elektrijaamade töötajad kippusid ägedaks minema, sõitis Kallas kohale ja lasi end läbi sõimata. Inimesed rahunesid pärast Kallase sõimamist maha ja läksid taas tööle.