Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 7

Liberaalid rõhutasid partei programmis isikuvabaduse ning kultuuri ja hariduse tähtsust. ELDP oli ju välja kasvanud loomeliitude kultuurinõukogust ning partei asutajate ja eestvedajate seas oli palju nimekaid kultuuritegelasi. Peatükk “Inimese vabadused” oli programmis aukohal, kohe liberaalse rahvapartei asutamisdeklaratsioonist üle võetud üldpõhimõtete järel. Kultuurist ja haridusest, teadusest ja isegi kunstist räägiti ELDP esimeses programmis enne sotsiaalpoliitikat ja isegi enne majandust, mis mõni aasta hiljem kerkis Reformierakonna programmis kesksele kohale.

Kultuuripeatükk algas sõnadega: “Kultuuri käsitame kui inimese ainumõeldavat vaimset ja ainelist keskkonda. Esmatähtis on väärtustada haridus kui omaette siht, iseväärtus, eriti meie ühiskonda lähimal raskel taastervenemisetapil, mil majandus on nõrkadel jalgadel. Vaja on hariduse eelisarengut ja eelisfinantseerimist.”

Paul-Eerik Rummo rõhutas partei asutamiskongressil: “Eeskätt vabadustaju ja reaalne vabadus, vaimne erksus, avatus ja arenemisvõime – siis on lootust, et suudame lahendada ka materiaalsed mured. Selline tahab olla sõnum, mille läkitab meie programm mitte ainult sõnades ja ridades, mitte ainult kirjatähes, vaid ka – ja just – oma vaimus, sõnade ja ridade vahel, kirjatähtede taga ja ees.”

Enn Põldroos sõnastas oma kongressikõnes sama mõtte nii:

“Me ei pea õigeks, et kriisiolukorras toodaks ohvriks vaimsus – et enne saame rikkaks, siis hakkame tegelema ilu, headuse ja tarkusega. See on brež­nevliku poliitika taasäratamine.

Meie ideaalide kohaselt on rikkus ilma vaimsuseta mõttetu. See on ime, et me oleme suutnud püsima jääda niivõrd ebasoodsas ajalookäigus. See ime on saanud teoks tänu eesti rahva kiivale kinnihoidmisele oma vaimsest identiteedist. Praegu on vaimsus sattumas ohtlikuma löögi alla kui kunagi varem. Mis kasu on meil rikkusest, kui kaotades kultuuriidentiteedi, lakkame olemast kui rahvus.

Ma ei räägigi asja praktilisest küljest. Ilma kõrge kultuuri- ja haridustasemeta on vähegi arvestatav kaasaegne majanduslik ja tehniline areng mõeldamatu.

Meie eesmärgiks on oluliselt suurendada riigi toetust kultuurile, haridusele, teadusele juba praegu.”

Paul-Eerik Rummo, Eesti esimene ja ilmselt ka viimane patsiga parteijuht, oli võimukoridoridest seni kauge kaarega mööda käinud. Luuletajana oli ta legend olnud juba üle 20 aasta – sellest ajast peale, kui ta tudengina 1960. aastate esimesel poolel avaldas oma esimesed värsikogud. Veel suurem legend sai temast siis, kui ta mõni aasta hiljem järsku vait jäi.

Põlvkonna iidolina oli Rummo sõnastanud ajastu paineid nii, et need olid peaaegu puutumatult tõusnud üle kümnete keeldude ja tabude tuhandete inimeste teadvusse. Ent 1960. aastate lõpul, kui Vene tankid lömastasid Praha kevade ja kompartei keeras hapnikukraanid ka Eestis kinni, hakkasid tsensorid Rummot kimbutama. Tema näidend “Tuhkatriinumäng” ja luulekogu “Saatja aadress” keelati ära. “Tuhkatriinumängus” Printsi mänginud Vanemuise näitleja Raivo Adlas viidi peaaegu otse esietenduselt Vene kroonusse aega teenima. “Saatja aadress” levis rahva seas põrandaaluse käsitrükis vihuna, kuid Paul-Eerik – just nii, ainult eesnime pidi nagu kuningat teda tol ajal kirjarahva seas kutsutigi – ei avaldanud pikki aastaid enam midagi peale lasteraamatute.

Suure luuletaja trotslik vaikimine oma parimas loomeeas oli tähendusrikkam kui kõik ta luuletused eales olid olnud. Isegi tema allkiri kuulsal 40 kirjal oli tühiasi võrreldes vastupanuvaimuga, mida ta priiuse rüütlina kompromissitult vaikides kehastas.

Seepärast polnud ka midagi imelikku selles, et poliitilisel püünel seni harva üles astunud Rummot saatis liberaaldemokraatliku partei esimehe valimistel suur edu. Kõik saalisolijad teadsid teda ja tema lugu juba aastaid. Ka juhatuse valimistel sai Rummo kõige rohkem hääli (226 võimalikust 221), järgnesid Jaak Jõerüüt, Tiit Käbin, Enn Põldroos, Andres Küng, Evald Laasi, Teet Kallas, Oleg Kangur, Lepo Sumera, Henn Sarv, Kalju Aleksius, Andra Veidemann, Ene Hion, Malle Gross, Väino Villik, Heinrich Ausmees, Ahto Lobjakas, Signe Roos, Andres Kompus ja Ülo Palm.